/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2008/03/24/28308t1h586b.jpg)
67-aastane Otto Teighmann, kes on ühest silmast pime ja kelle teist silma ähvardab kae, sai operatsiooniks aja 2012. aasta 17. maiks.
Operatsioonile pääsu otsustab punktiskoor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimuse peale, kuidas ta sellise järjekorra ära oodata jaksab, vastas Otto Teighmann, et kui hullemaks läheb, on tal kästud uuesti arsti juurde minna.
Seda «hullu olukorda» Otto Teighmann nüüd kodus ootabki.
«Nii need asjad paraku on,» nendib silmakliiniku juht professor Pait Teesalu.
Pikk silmaoperatsiooni ootejärjekord ei ole viimase aasta, vaid lausa viimase kümne aasta teema. Järjekorrad on ka teistes Euroopa maades pikad, sest elanikkond vananeb nii meil kui neil.
Kiire ja aeglane saba
Kõik algab sellest, kui palju haigekassa teenust tervishoiuasutuselt ostab. «Viimastel aastatel on numbrid järjest suurenenud ja oleks patt siin haigekassale etteheiteid teha,» märgib Teesalu. «Nad on keerulise olukorraga kursis.»
Lepingumahte arvestades avab silmakliinik siis mingi osa nn kiire järjekorra kohti ja mingi osa pika järjekorra kohti.
Pikk järjekord ulatub 2012. aasta kolmandasse kvartalisse. Kiire järjekord peaks patsiendi operatsioonile lubama kolme kuni kuue kuu jooksul.
Haigekassa on koos silmaarstide seltsiga kinnitanud keeruka punktisüsteemi, mis peaks aitama otsustada, kui kiire patsiendil on. Lisapunkte annavad muud silmahaigused ning see, kui inimene elab üksi.
Tundub, et Otto Teighmannil peaks just neid kiire järjekorra lisapunkte hulgi olema: ta teine silm ei näe, ta üldtervislik seisund pole kiita, ta elab üksinda...
See, kui palju silmakliinik haigekassa lepinguga saadud töö mahust planeerib kiireteks töödeks ja kui palju nendeks, mis pikka ootamist kannatavad, on kliiniku enda otsustada.
Elu on näidanud, et vahel kujuneb ka kiire järjekord pikemaks kui pool aastat ning siis see kaotab mõtte. Seejärel saavad silmaarstid n-ö manitsuse, et nad peavad oma otsustustes rangemad olema.
«Otto puhul võibki olla, et ta on oma pika järjekorra saanud nende n-ö sõnade pealelugemise järel,» märgib Teesalu. «Kui arst punktisumma kirja paneb, on see paraku alati natuke subjektiivne otsus.»
Otto Teighmannil on veel teine võimalus. Kui ta on nõus operatsiooni haigekassa hinnakirja järgi ise kinni maksma – 9245 krooni – pääseb ta operatsioonile kohe!
Patsiendil sellist raha oma ainsa veel nägeva silma tarvis võtta ei ole. Jõukaid lähedasi ja suuremeelseid sõpru ka mitte.
Kas pikk järjekord ei ole äkki sellepärast nii pikk, et meelitada patsiente ise raha välja käima?!
Teesalu vastab, et kliinik ei saa niisugusest taktikast mingit kasu. Pealegi panevad patsiente järjekorda kõik silmaarstid, mitte ainult need 4-5 kirurgi, kes lõikavad ning kes teataval määral tehtud operatsioonidelt tulemustasu teenivad.
Pikk järjekord venib pikaks ikka sellepärast, et järgmisteks aastateks on raske tööd planeerida, kuna väga täpseid edasiste aastate lepingunumbreid keegi ette ei tea.
Seepärast ei saa prognoositud järjekorrakohti ka ette triiki täis panna, sest neid ei pruugi nii palju tulla. Samuti tuleb kiirete juhtude tarvis hoida reserv.
3000 oppi aastas
Patsiendi oma raha eest tehtavaid operatsioone tuleb Pait Teesalu sõnul nende kliinikus ette harva – igas kuus vaid paar. Terves aastas tehakse silmakliinikus kokku aga 3000 kae lõikust.
Professor Teesalu soovitab Otto Teighmannil nüüd kindlasti uuesti silmaarsti juurde minna ja paluda oma punktiskoor üle vaadata. «Kui kellelgi on aga parem mõte järjekordade lühendamiseks, siis see on teretulnud,» sõnab silmakliiniku juht lõpuks.