Triikraud kimab jälle, nii et tuli rummus

Jüri Kikka restaureerib veneaegseid mootorrattaid, motorollereid ja võrre. Külalistemaja rajav Kikka lootis, et need sõiduriistad mahuvad ära sinna tehtud suurde garaai, kuid võta nä­pust: garaa on juba täis, aga tegemist ootab veel mitukümmend tsiklit. Foto: Sille Annuk

Mootorratastega on Jüri Kikkal kummaline suhe: sõita talle nendega ei meeldi, aga rooste alt üles vuntsida küll. «Kunagi oli mul Voshod, aga ega sellega palju sõita saanud, rohkem tuli remontida,» meenutab Elvasse külalistemaja rajav tartlane Jüri Kikka oma jänestega Jawaks kutsutud sõiduriista.

Nüüd on tal kokku poolsada nõukogude ajal toodetud mootorratast, motorollerit ja võrri. «Kodus on tal kuur kah neid täis,» naerab Jüri Kikka abikaasa, jalatsivabrikut Samelin juhtiv Leida Kikka. «Aga tal endal pole mootorratturi juhilubagi enam.»

Ligi kolmkümmend kaherattalist sõiduriista on Jüri Kikka õhtuti garaažis otsast lõpuni korda teinud. Anna vaid vänta ja pane minema.

«Ma pole kibe tegija,» ütleb ta tulevase külalistemaja kiiskavate tsiklitega täidetud garaažis tagasihoidlikult. «Olen kõva poiss siis, kui talve jooksul kolm masinat korda teen.»

Abikaasa triikraud

Kõigi vanade asjade vastu tõmmet tundev Jüri Kikka hakkas oma sõidud ära sõitnud masinaid üles putitama ligi kümme aastat tagasi.

Alguses võttis ta käsile vanad Volgad, aga need osutusid liiga suureks – polnud kuhugi panna.

«Mootorratast on hea õhtuti kodus garaažis nokitseda,» räägib Jüri Kikka. «See töö võtab ka hästi pingeid maha.»

Leida Kikkal pole selle vastu midagi, et abikaasa õhtud garaažis veedab. «Mis seal siis halba on, kui inimesel on mingi huvi,» ütleb ta. «Vanad tsiklid ei maksa palju ning neid aegamööda korda tehes pole vaja korraga suurt summat välja käia – kord on vaja pakk pahtlit, kord purk värvi, kord mõnesaja krooni eest mutreid ja kruvisid osta.»

Abikaasa motopargist meeldib talle kõige enam 1959. aastal valmistatud motoroller Tuula 200, mida kutsuti ka triikrauaks.

«Kui on mõni klubiüritus, siis olen nõus rolleri võtma ja vana nõmeda kiivri pähe panema,» naerab Leida Kikka. «Harley Davidsoni selga ei istuks ma iialgi!»

Lisaks sellele, et tsiklite kallal nokitsemine võtab pingeid maha, meeldib Jüri Kikkale oma hobi juures see, et igal sõiduriistal on mingi lugu.

Näiteks abikaasa lemmik triikraud oli rahuliku mineku pärast nõukogude ajal vanemate meeste hinnatud sõiduriist. 1957. aastal valminud mootorrattast IŽ 350 pidasid selle kas või kündmiseks piisava jõu pärast lugu aga maamehed.

Kaks suurt vaenlast

Mõne tsikli on Jüri Kikka kokku pannud osadest. «Mootorrataste kaks kõige suuremat vaenlast on rooste ja poisikesed,» ohkab ta.

Rooste saab maha nühkida, poisikeste uuendusi ehk vanade osade moodsamate vastu väljavahetamist on raskem kaotada. Vahel tuleb osta mitu ühesugust tsiklit, et originaalosadega sõiduriist kokku saada.

Nagu hobile pühendunud inimene ikka, ei oska Jüri Kikkagi öelda, mis ta oma motopargiga peale hakkab. Müüa ta tsikleid igatahes ei kavatse. Laseb neil olla lihtsalt silmarõõmuks endale ja teistele, kes vanadest asjadest lugu peavad.