Jüri Saar: kui igavad need tegelikult on?

Foto: TPM

Tartu Postimehe veebiküsitluses väitis 69,9 protsenti vastanuist, et nad ei kavatsegi erakondade valimisprogramme lugeda nende najal oma valimisotsuse kujundamiseks.

Vaid 13,5 protsenti tõenäoliselt loeb ja ülejäänud neid tekste just ei väldi, aga ei tee ka pingutusi nendega tutvumiseks.

Küsitlusest ei selgu, kas programme ei viitsita lugeda seepärast, et need on liiga igavad, või seepärast, et pole usku erakondade arvukate lubaduste täitmisse, või hoopis seepärast, et otsus on ammugi tehtud ja ükski lubadus seda enam ei väära. Või et programmid on väga sarnased – paljudes teematõstatustes ongi.

On paratamatu, et rida teemasid kordub. Lasteaedadest, Emajõest, uutest sildadest, lennu- ja rongiliiklusest või näiteks rattateede ehitusest on Tartus raske mööda minna. On ilmselt tööõnnetus, et Reformierakond oma programmis selle teema unustas, aga viga sai kibekähku õiendatud.

Silmatorkav erinevus on tosin aastat Tartus võimu nautinud ja selgi korral favoriidi seisuses Reformierakonna valimisprogrammi ja opositsioonis olijate vahel. Nii ülesehituselt kui ka lubaduste sisult. Ootuspäraselt loetlevad oravad viimaste aastate saavutusi. Lubadustes on nad aga tagasihoidlikud ja nimetavad suuresti töid ja ettevõtmisi, mis on juba alustatud või kohe alustamisel. Tervelt 18 korral algab lubadus sõnaga «jätkame».

On see ideede puudus või tõdemus, et vähenenud maksulaekumise ja linna laenuvõime ammendumise tõttu uuteks suurprojektideks enam raha ei ole?

Ka põhjalikult läbi komponeeritud ja kõige viimasena avaldatud Keskerakonna programm viitab, et järgneval neljal aastal on ehitamiseks raha ilmselt napilt. Lõpetavasse võimukoalitsiooni kuuluv Keskerakond ütleb ka otse välja, et lubadused peavad olema realistlikud.

On valija asi hinnata, kui idealistlik on tasuta bussisõit (IRL) või raudtee maa alla viimine (rohelised).

Opositsioonis olevad sotsid, IRL ja rohelised tõstavad programmis esiplaanile kohalikus elus demokraatia kaitsmise ja linlaste hääle arvestamise. Keskerakond aga kasutab võimalust riigijuhtimist dramaatiliselt kritiseerida: «olukord on Eestis kriitiline», «valitsev koalitsioon on suutnud meie maa arengupotentsiaali maha mängida». Aga jõuab pärast sissejuhatust ka rahvavõimu küsimusteni.

Huvitav on vaadata, millises järjekorras erakonnad eri teemasid käsitlevad. IRL alustab linlaste toimetulekust, sotsid kodanikukesksest linnavalitsemisest, Reformierakond lastest, rohelised linna juhtimisest, Rahvaliit lastest ja noortest, Keskerakond omavalitsuste ja keskvõimu suhetest.

Selge, et eelkõige on kaalu nende erakondade lubadustel, kes uue võimukoalitsiooni moodustavad. Opositsioonis olijaile jääb paremal juhul lootus, et võimul olijad nende ideid laenavad, kui viisakalt väljendada.

Aga teisalt tahaks kangesti ka teada, milline on lubaduse kaal, mis algabki sõnaga «kaalume». Keskerakond kaalub näiteks Annelinna tervisekeskuse loomist, ratsapolitsei mõttekust või elektribusside kasutamist. Kas erakond ei usu isegi, et need on head lubadused? Või mis vahe on, kui erakond võtab protsessis initsiatiivi või võtab millegi ärategemise südameasjaks, nagu Rahvaliit selgelt vahet teeb?

Näiteks oravate varjupaiga loomine on rahvaliitlastele küll südameasi, aga initsiatiivi nad selles küsimuses ei võta.