Pime piiga kirjutab ka raamatuid
8. november 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all,» kirjutas suurtelt tähtsa auhinna napsanud pime tüdrukutirts. Ta on veendunud, et raamatukesi on esseest lihtsam kirjutada.
Euroopa Pimedate Liidult auhinna toonud esseed oli eriti raske kirjutada, tunnistab M.L.
«See oli liiga täiskasvanulik,» tähendab kümneaastane vesihallide silmadega tüdruk, kes õpib Tartu Emajõe koolis 4. klassis.
«Punktkirja õppimist alustasin juba esimeses klassis. Alguses tundus see nii raske ja vaevaline ning pisarad voolasid nii mõnigi kord nagu jõgi,» kirjutas ta oma essees.
Helide salvestaja
Praeguseks on M.L kirjutamisega sina peal. Ilmselt oleks see võimatu, kui ei oleks olemas punktkirjamasinat. M.L näpud liiguvad halliilmelisel masinal nii kiirelt, et see teeks kadedaks ka algajad sekretärineiud.
«Koduski kostab tema toast kogu aeg klõbinat,» muheleb kümneaastase piiga ema J.P.
«Tänu lugemis- ja kirjutamisoskusele olen ise kirjutanud mitu raamatut. Üks muinasjuturaamat räägib loomadest ja nende sõpradest. Teised jutustavad aga inimestest,» kirjutas M.L essees.
Koolis sünnivad muude koolitükkide kõrval ka luuletused, mille kirjutamist klassijuhataja Pille Toome käe all usinalt õpitakse.
M.L kirjatükid sünnivad pikkamisi, neid arutatakse mitu korda läbi ja kirjutatakse ümber. Ka auhinna saanud esseega ei läinud teisiti võistlema saadeti kirjatükk, mis valmis viiendal katsel.
Kirjutamise kõrval meeldib pimedale tirtsule ka lugeda. «Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades. Tänu sellele saan viibida väga erilistes maades,» seisab essees. Viimati loetust kiidab ta eriti Astrid Reinla loodud kass Teofrastuse seiklustele kaasaelamist.
M.L ema räägib piiga teisestki hobist. «Ta koostab mälestuskassette,» lausub ta ja lisab selgituseks, et põnevates kohtades käies salvestab M.L helisid diktofonile. Nägijatele võib seda võrrelda pildialbumi koostamisega.
Kirjutamine, lugemine ja muud koolitükid võtavad M.L argipäeviti enamiku ajast. Lisaks ka klaveriõpingud Tartu II muusikakoolis.
Muide, klaverit õpib M-L sama kaua, kui on üldse koolis käinud. Ja õpingud kulgevad edukalt, sest justkui nägemise puudumise asendamiseks on M.L ülejäänud meeled eriti tundlikud. Raadiost kuuldud lauluviise ümises ta juba õige tillukesena.
Pime on M-L aga sünnist saati. «Miks, seda täpselt ei teagi, sest aastate eest tehtud uuringud näitasid, et kõik peaks justkui korras olema,» räägib tema ema nõutult, kuid tunnistab, et pere on M.L puudega kohanenud.
Soov saada lauljaks
Kuigi küsimusi, kuidas nad küll toime tulevad, kuulevad m.L vanemad ning 14-aastane vend M tihti.
«Ainus mure puudutab M-L täiskasvanuks saamist. Meie teeme tema heaks kõik, kuid kuidas suhtuvad temasse teised inimesed? Ega teda ometi ära hakata kasutama?» muretseb M.
Muret toidab ka tõik, et tillukeses Luua külas M.L eriti sõpru pole. Ainult omasuguste seas viibinud lapsed ei kohane kergesti puudega kaaslasega.
Tartu Emajõe kooli õpilaskodus on M.L aga nii nõrga nägemisega kui ka pimedaid sõpru, kellele on kaaslaste abistamine justkui sisse kodeeritud.
«Ka klassist välja minnes libiseb M.L käsi automaatselt oma klassiõdede Evelini või Marise pihku,» selgitab õpetaja Toome. Kolm neid neljandas klassis ongi.
M.L tunneb rõõmu aga kõigest sellest, mis tal on oma perest, sõpradest, koolist ja hobidest. «Kool on ikka kõige tähtsam praegu,» lausub ta targalt.
Tulevikus tahab ta saada aga hoopis lauljaks. Ja selleks on klaverimängu kõrval kindlasti vaja ka punktkirjaoskust, sest siis saab ise laule kirjutada.
«Punktkiri on muutnud minu elu kergemaks ning vahvamaks ja tundub, et ta läheb järjest põnevamaks,» võtab M.L kogu jutu kokku oma essee viimase lausega.
Euroopa punktkirjaesseede võistlus
Kuulutatakse välja iga aasta 4. jaanuaril, pimedate punktkirja looja Louis Braillei sünnipäeval.
Tänavu kirjutati teemal «Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi».
Võistlusele saadeti 19 riigist üle 130 töö.
Eestist osales 9 pimedat inimest, rahvusvahelise ürii hinnata lähetati Mirja Kapaneni, Jelena Kudrjaova, Henn Kung-la, M.L ja Allan Viburi tööd.
Peaauhind läks Serbiasse. Noorima osaleja M.L essee pälvis suurepärase töö auhinna.
Allikas: esseevõistluse Eesti ürii