Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2242027t1hcd29.jpg)
Vaegkuulja peab soodushinnaga kuuldeaparaati ootama ligi aasta, kui tal just ei ole võimalik tuhandeid kroone paugupealt maksta. Kodudes võivad need aparaadid aga seista jõude või hoopis kasutajata.
Kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna vanemõde Tiia Johannes palub inimestel, kel kuuldeaparaat kodus niisama seisab, sellest märku anda ja see Puusepa 1a asuvasse kuulmiskeskusesse tagastada.
Seda aparaati võib keegi hädasti vajada.
Näiteks inimesed, kes on hiljuti oma peres kuulmispuudega lähedase matnud, ei pruugi selle peale tullagi, et sahtlinurka seisma jäänud peremeheta väike vidin on kellelegi nii oluline.
Väike, aga vajalik
Kuuldeaparaatide hinnad ulatuvad paarist tuhandest kroonist kuni paariteistkümne tuhandeni.
«Kodumaised aparaadid on odavad, aga väga lihtsad,» kommenteerib Tiia Johannes. «Välismaised on digitaalsed, tagades kõnest väga hea arusaamise. Neil on tavakõne ja telefonijutu kuulamise reiim, samuti programmeerimisvõimalus. Inimesed vajavad paraku ikka neid keerulisemaid.»
Tartus saba pikk
Johannese sõnul kompenseerib riik vaegkuuljaile kuuldeaparaadi ostu lastel ja tööealistel inimestel 90 protsendi ulatuses. Pensionäridele makstakse kinni 3500 krooni iga aparaadi pealt.
«Meil on vastavad lepingud iga maakonna sotsiaalosakonnaga. Kuidagi on aga nii kujunenud, et Tartumaal on järjekord pikem kui mujal,» tõdeb Johannes.
Tartus on Johannese sõnul vaegkuuljate kogukond üldse suurem, sest Tartu on Lõuna-Eesti keskus, siin on arstiabi kättesaadavus parem. Siin asub ka kuulmis- ja kõnepuudega laste kool.
Kuuldeaparaadi vajaduse otsustab arst. Sellest ei piisa, kui lapsed või lapselapsed kurdavad, et nende memm või taat ei kuule hästi, ning tahavad talle abivahendit muretseda. See jääks siis ju ikkagi seisma.
«Samas on meil järjekorras tööeas inimesi, keda ähvardab süveneva kuulmislanguse pärast tööst ilmajäämine,» toob Johannes näite. «Meie peame aga käsi laiutama ja ütlema, et alles järgmisel aastal.»
Kuulmiskeskusel on kümmekond n-ö laenuaparaati, aga needki on kogu aeg kasutuses. Samas, ükski abivahend ei pea vastu lõputult. Iga nelja aasta tagant tekib vaegkuuljal võimalus uus taotleda.
«Me kohtume oma klientidega niisiis sageli. Eriti vanemaealiste inimestega. Aparaadid vajavad aeg-ajalt ka remonti ja ümberseadistamist,» räägib Johannes. «Aga siis kaob keegi ära. Loeme lehest surmakuulutust. Samas teame, et alles ta sai uue abivahendi.»
Tiia Johannes tunnistab, et kuidagi piinlik on minna seda abivahendit leinavate omaste käest tagasi küsima. Aga kui lähedased ise märkavad ja tahavad teisi aidata, siis oleks see küll hea.
Järjekord
Praegu on Tartu linnas ja maakonnas kuuldeaparaatide soodustingimustel ostmise järjekorras 11 last, 49 tööealist inimest ja 220 pensioniealist inimest.
Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikum