Tiiu Sild: Ahhaa uus maja

Tiiu Sild Foto: Lauri Kulpsoo

Lugupeetud majandusminister on murelik (TPM, 5.10): «Tekkinud on teatud usalduse küsimus – kord on see teaduskeskus maksnud 100 miljonit, siis 700 miljonit ja kahe nädala pärast 300 miljonit.»

Mis lugu selle ehitamisega siis on?

Viis aastat tagasi andsime arhitektidele kolmel leheküljel kirjeldatud visiooni Tartu teaduskeskuse uuest hoonest. Selle alusel sai valmis eskiis, kus näitusesaalid, planetaarium, teadusteater, töökojad, parklad ja kohvikud olid kenasti kompleksi seotud. Esialgse hinnangu alusel oleks niisuguse maja eest toona tulnud välja laduda 120 miljonit krooni.

Eskiisprojekti alusel joonestati põhiprojekt. Aeg kulus, Eesti majandus õitses kui võililleväli. Sügisel 2006 jõudsime ehituse riigihanke väljakuulutamiseni, eelekspertiis pakkus sama maja eeldatavaks maksumuseks juba 260 miljonit krooni.

Jaanuaris 2007 tuli aga ehitusfirmadelt odavaim pakkumine 425 miljoni krooni kanti: mõne vahepealse kuuga olid ehitushinnad ennast kiiruga õhku täis tõmmanud. Käes oli kõrghetk, mil kinnisvaraturg hõõgus ja laenud sisisesid.

Ainsa võimaluse peatumata edasi minna (ehk siis ehitusega kohe alustada) oleks andnud pangalaen, nagu soovitas haridusminister ehk riik, sest riigi tugi ei oleks ehituse ajal vajalikus mahus võimalikuks saanud.

Arvutasime kokku uue majaga seotud kulud eeldusel, et tulebki Ahhaal see pikaajaline laen võtta – ja selgus, et sellise skeemi puhul kuluks kümne aasta jooksul 700 miljonit, et kavandatud hoone ehitada ja ka täielikult sisustada. Summasse said sisse nii linnaeelarvest kaetavad tänavad ja kommunikatsioonid (50 miljonit) kui ka 90 miljoni kroonine käibemaks. Juba ainuüksi pangalaenu intressid lisasid 100 miljonit krooni.

Arvutused koos selgitustega said edastatud valitsuskabinetile. Sealt tuli tagasiside: Ahhaa uue hoone ehitust toetatakse kahe kolmandiku ulatuses, kui maksumus jääb 300 miljoni krooni piiresse. Ja loogiline küsimus: kas selline ehitushind oleks üldse reaalne?

Jah, vastasime, on muidugi, kui mitte võtta pangalaenu, hankida sisustus muudest vahenditest, mitte arvestada tänavaid kuludesse sisse ja ehitada maja odavamalt. See «maja odavamalt» ei tähenda säästu-Ahhaad – pigem näiteks lihtsamaid parklaid, õhemaid põrandakonstruktsioone ja muud säärast. Külastajad oma paljudes põnevates tegutsemisvõimalustes ei kaota. Pealegi on tänaseks ehitusturg rahunenud ja hinnad langemas.

Mis oleks juhtunud, kui 375 aastat tagasi poleks Tartu Ülikooli rajaja kindralkuberner Johan Skytte suutnud Gustav Adolfit veenda, et kulutused ülikooli rajamisele Tartus on piisavalt olulised?

Tartu oleks kindlasti ikka üks tore mõnekümne tuhande elanikuga väikelinn, näiteks

Tapa tüüpi transiidisõlm, kus ehk Narva Ülikooli Tartu kolledž ka mingit kõrgharidust pakuks. Toomkiriku varemetesse oleks kujundatud spaa-puhkekodu, peahoone asemel seisaks raudteelaste klubi ja tähetorni koha peal Toomemäel oleks suur vaateratas.

Eesti riik ei räägiks ehk kuigi kõva häälega teadmistepõhisest majandusest ja peaminister poleks saanud Tartus head keemikuharidust.

Mida me siis õigupoolest loome, küsib majandusminister. Ei muud kui tulevikku. Teaduskeskuses Ahhaa on kümne aastaga käinud üle poole miljoni külastaja – läbi uste, mille taga ei ole veel ruume. Tulevikus on.

Tiiu Sild,

teaduskeskuse Ahhaa juhataja