Uno Ainsoo: kohe ei saa, aga ettepoole võiks mõelda

Uno Ainsoo Foto: Postimees.ee

Ütleme jah, et liikluskultuuriga on nagu muugi kultuuriga siin Eestis suht sedapidi. On rõhuv vähemus kultuurseid käitujaid ning tappev mass ülejäänuid. Lugematus kohe ei tapa, aga oskamatus mingi sõiduriistaga või jalgsi reguleerimata ja mittekorras tänavatel kulgeda võib tappa hetkega.

Liiklus asulas on seda asulat haldava omavalitsuse nägu. Väide, et Tallinnas on veel hullem, ei tohiks Tartu linna asjapulki uinutada. Tartus võiksid asjad inimlikumad olla. Ikkagi heade mõtete linn.

Mis aitaks?

Sõidukid ja tänavad

1. Kogu Tartu linnaliikluse ja eriti fooride süsteemi väljamõtlemises pole nähtavasti spetsialistide aju küll kuigi palju mängus olnud. Või siis pole need spetsialistid ise kunagi autoroolis olnud. Nii et liiklusvaldkonna suuremates asjades võiks hoopiski näiteks tehnikaülikooliga koostööd teha, aga ka kaugemate maade asjatundjaid kaasata seniseid Straatumeid välja vahetades.

2. Tänavad peaksid võimaldama liikluseeskirja tingimusteta täitmise, aga samal ajal ka tööle või kuhu iganes sihtpunkti jõudmise. Nagu põhjendatakse tänavaaukude normaalsust (loe Vahur Kalmre blogist), nii saame ka aru, miks sellisel juhul Tartu tänavad eluski siledaks ei tarvitse saada. Kõik sõltub inimestest. Ei usu ilmaski, et tänavate remondijärgsed augud on objektiivne paratamatus.

3. Autosid on kesklinnas palju. Liiga palju. Ei aita see, kui saad parkimistrahvi kaela ka siis, kui oled ühe minuti liiast parkinud. Kesklinn tuleks autovabamaks saada teiste meetoditega, näiteks sildu ehitades. Ning mitte lihtsalt silda suvalisse kohta tekitades, vaid läbimõeldult sillaehitust planeerides. Ringteed ümber Tartu pole ju palju tahta. Meil sellise nimega tänavgi olemas.

4. Tartu ühistranspordist on palju räägitud. Sellega põgusalt kokku puutununa ütlen vaid, et (suur) buss pole sellisele linnale ehk kõige sobivam ühissõiduk. Ainult väikestega ei mängiks ka välja. Mõistusega tehtud kosmeetika ühistranspordikorralduses võib ainult leevendada, aga probleemi see ei lahenda.

On aga kindlasti vähemalt üks ühistranspordiliik, mis ei sõltuks fooridest ega teistest liiklusvahenditest ja mis peaks iga ilmaga kinni sõidugraafikutest. Mida me ju tahamegi. Minge näiteks Hamburgi vaatama. Aga võite minna ka mujale.

Kohe ei saa asju muuta, aga mõelda ettepoole ju võiks. Ei taha ju keegi, et meie lastelastel samad jamad kaelas oleksid, millega vanaisad kokku puutuma pidid. Hästi läbimõeldud ühistransport toob kindlasti ka osa rahvast autoroolist tagasi.

Inimesed liikluses

5. Kõik saab alguse kodust ja koolist. Sellest, kuidas sõidab isa või ema, võib eeldada ka järeltulija sõidukultuuri, kui nende võsuke ükskord sõiduõiguse kätte saab. Kõik pürivad autokooli ja seejärel rooli, sest alternatiivi Eestimaal pole.

Tänane ühistranspordisüsteem aga tekitab tänavatele ohtralt autosid ja nende rooli ebaküpseid juhte. Masstootmise paradoks ongi see, et ikka tuleb praaki sekka. Autokoolidele on selline massilisus heaks äriks, riik saab riigilõivu, automüüjad kasumi. Ühiskonnale jääb osaks suurema ohuallika veelgi suuremaks paisumine.

Siin peaksid kutsutud ja seatud oma sõna julgemalt sekka ütlema. Arvan küll, et näiteks roheline vahtraleht ei toimi täna nii, nagu peaks ja nagu see mõeldud oli. Ka on seadused leebed rikkujate suhtes, millest on samuti palju kirjutatud.

Sõiduõigusest ilmajätmine pikemaks ajaks oleks parim pakutud karistustest, olgu see siis millise liikluseeskirja rikkumise puhul tahes. Nii jääks potentsiaalseid mõrvareid liikluses kindlasti vähemaks.

Seni, kuni liiklustingimused ja -kultuur on aga sellised, nagu nad on, kutsun kõiki üles suhtuma olukorda maamehemõistusega ja püüdma ise liigelda võimalikult viisakalt, teisi liiklejaid arvestades.

Ka siis, kui on kiire. Kui keegi jättis suunatule sisse lülitamata, jätkem talle selleks ka teine võimalus ja ärme kangi kohe ära murra.