/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2009/10/01/243491t1h54d5.jpg)
105-aastane Alla Kaljula lamab voodis, karp viinamarju süles. Tütar Helju-Viivi Kaljula seisab kõrval ja tal on niisugune nägu peas, nagu ütleks: «Te vaadake vaid!»
Tütar treenib ja toetab kõrges eas ema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhkemalt ei suudaks ükski tütar oma ema külalistele tutvustada. «Siin siis ongi mu kallis emake,» kõnelevad Helju-Viivi Kaljula veekalvel silmad.
105-aastane proua Kaljula võtab kohtumist aga rahulikult. Paneb karbist lups ja lups viinamarju suhu ja ootab uudishimulikult, mis edasi juhtub. Tütar Helju-Viivi Kaljula asub ema elukäigust lugusid rääkima.
Ema kannatab seda natuke aega, sirutab siis käe keelavalt välja ja ütleb: «Mis sa räägid nii pikalt!»
Aga tütar ei saa pidama, sest tema on erialalt arst ja endinemeditsiinitudengite õppejõud.
Nüüd võib koguni nii öelda, et Helju-Viivi Kaljula töötab koos taastusravikliiniku õdede ja füsioterapeutidega ühes meeskonnas selle nimel, et ema peaks vastu nii kaua kui võimalik ning nii hea tervise ja elukvaliteediga kui võimalik.
«Siin on nii palju armastust ja hoolt ning professionaalset põetust,» ütleb tütar kõikide arstide kohta, kelleta 105-aastane naine ilmselgelt mitmetest hilise ea haigestumistest välja poleks tulnud.
Esmakordselt oli Ella Kaljula haiglas 101-aastaselt kopsupõletikuga. Ta paranes.
103-aastaselt sai naine kukkumisel vasaku reieluukaela murru. Teda opereeriti ning temaga hakkasid tegelema füsioterapeudid. Juba kahe kuu pärast hakkas naine tugiraamiga liikuma, õppis end voodis ise aitama ning tegeles ajaviiteks Postimehest uudiste lugemisega.
Tänavu on Ella Kaljula põdenud läbi kaks kopsupõletikku ja elanud üle insuldi, aga taastunud neistki. Tõsi, voodist ta enam välja ei pääse ja näeb läbi udu. Aga kuuleb hästi, kui vasaku kõrva juures rääkida, ning mõistus on tal selge ja terav.
Küsimuse peale, kuidas tervis on, vastab Ella Kaljula: «Tervist ju enam ei ole, kui oled nii vana nagu 105 aastat. Niisama laman siin, jalgade peale enam ei saa...»
Millest te mõtlete, kui omaette olete?
«Ma mõtlen oma viimasele teekonnale.»
Kas te tõesti ootate surma?
«Ma võin ära minna küll, ma olen pika tee ära käinud... Elu on küllalt raske olnud. Sõja-aastad. Esimene maailmasõda ja Eesti Vabadussõda. Väga jubedaid aegu on olnud.»
Missugune tütar teil on?
«Tema on väga hea laps. Kui koolis käis, siis ütles ikka, et ega ma nende kolmemeeste hulgas olla taha. Ikka olid tal vaid neljad ja viied. Kooliaja läbi ei olnud ühtegi märkust, kiideti veel takka.»
Milline tütar praegu on?
«Ta käib iga päev siin ja aitab mind.»
Helju-Viivi Kaljula ütleb lõpuks, et eks meditsiin on ju üldse üks suure töö teadus. See nõuab pühendumist ja heaks meedikuks peab sündima.
«Mina valisin juba nelja-aastaselt oma arstikutse,» meenutab ta. «Juba nelja-aastaselt olid mul nukud ja voodid, panin õe peakatte pähe ning siis ma olin oma sõiduvees.»
Alla Kaljula
• Taastusravikliiniku 105-aastane patsient.
• Elukutselt kõrgharidusega ökonomist.
• Abikaasa, Eesti Vabadussõja veteran Aleksander Kaljula suri 92-aastaselt.
• Kaotas õnnetuses poja, kui poeg oli 25-aastane.
• 72-aastane tütar Helju-Viivi Kaljula on ta ainus allesjäänud pereliige.
• Lapselapsi ei ole.