Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/12/28/490141t1h18d8.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2224399t1h60c9.jpg)
Lugedes 14. septembri Tartu Postimehest abilinnapea Anto Ili vastukaja Tartu kaubamaja kõrguse probleemile ja samastades Ili kombel Raekoja kõrguse selle täiskõrgusega, ei ole mingit kahtlust Raekoja kõrgus ulatub parasjagu vaid räästani. Raekoja viilkatuse, kellatorni ja tuulelipu võib aga korstnasse kirjutada.
Ajakirjanduses pooliku info avaldamine külvab vaid segadust. Anto Ili viitab küll linna uuele ehitusmäärusele, ent ei avalda selle § 23 lõikes 7 sätestatut: «Hoone kõrguse määramisel loetakse selle kõrguseks katuse välispinna kõrgeim punkt. Hoone kõrguse määramisel ei võeta arvesse katusel asuvaid kujunduslikke elemente ning tehnorajatisi, mille kõrgus on alla 1,6 m ja laius alla 1 m, kui detailplaneering ei näe ette teisiti.»
Kui kaubamaja katusel on alla 1,6 meetri kõrgusi ja kuni ühe meetrise läbimõõduga rajatisi, siis ei pruugi need olla nähtavad isegi Vanemuise teatrihoone eest, kaubamaja karniisi äär on ülejäänud katusest sedavõrd palju kõrgem. Kaubamaja katusel tegelikult asuvaid mammutrajatisi ei saa aga kuidagi ehitusmäärusega lubatud erandeiks pidada.
Anto Ili nüüdne vastulause meenutab mulle tema õigustusi linnamuuseumi kõrvale ehitatud Raatuse 18 hoone kohta, mida detailplaneering lubas ehitada 24-korruselisena, ent mille linnavalitsus projekteerimistingimustega täpsustas 5-korruseliseks.
Kinnisvaraeksperdid on kasutanud seda juhtumit vassimise musternäitena: täpsustamine selle sõna üldlevinud tähenduses oleks tähendanud valikut 2, 3 või 4 korruse vahel.
Küsimusele, kui kõrge on raekoda, võib vastata ka teistmoodi: iga vassimisega jääb raekoda järjest madalamaks.
Kalle Kulbok,
kel Tartu kaubamaja küsimuses meenub alati Lennart Meri viimane tahe naelutada häbiposti selle hoone autor