/nginx/o/2008/10/17/84379t1h924b.jpg)
Autovaba päeva puhul sõitsid Tartu linnaisad ja ametnikud jalgratastega, proovides omal nahal ära ka paljuräägitud jalgrattateed.
Lugeja kiri: ratastelt ka jalgadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üritust kajastavas telepildis ütlesid linnavalitsuse rattasõitjad, et samamoodi peaks ükskord jalgsikäigu linnas ette võtma.
Vaat kui tore, mõtlesin ja siis hakkasin omaette arutlema: kuhu nad siis kõigepealt suunduksid, millisesse linnaossa, kui pikalt samme seataks ja mida nad kogeda võiksid.
Kas nende jalad ikka satuvad konarustesse ja aukudesse, mida iga päev näeb-tunneb tavaline linlane? Kas nad ikka lähevad tänavatele, kus kõnniteid polegi, või on inimestele jäetud klibune kruusariba? Või kas vingerdavad läbi tänavaile pargitud autode?
Mõtlesin, et kutsuks kaaslinlasi üles raele kirja või meiliga teatama koledaist tänavaist ja tänavalõikudest, aga siis tuli parem mõte: kõndigu kogu linnavalitsus vähemalt paar nädalat jalgsi, ainult buss on mõnikord lubatud.
Ehk mõjub mõni rikutud kingapaar või puruks kukutud põlv kirjasõnadest paremini!