Marleen Pedjasaar: mida siis õigupoolest kardetakse?

Foto: TPM

Sellel aastal tulevad kohalikud valimised varasemast veidi teistmoodi. Nimelt saavad enne päris valimisi oma hääle anda ka noored.

Tartu Noortevolikogu (TNV) ja Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) korraldavad Tartus ja Tallinnas varivalimisi, mille käigus saavad 14-aastased ja vanemad noored anda oma hääle samade kandidaatide poolt, kes on üles seatud nende omavalitsuse valimisel.

Et varivalimisi peetakse Eestis esimest korda, on tõstatatud palju küsimusi ning kostnud ka kriitikat. Mida aga õigupoolest kardetakse? Noorte kaasamist poliitikasse? Uut ja tundmatut? Või hoopis oma erakonnale sobimatuid valimistulemusi?

Harjutades harjuda

Varivalimiste eesmärk pole kindlasti poliitpropaganda või noorte ebaaus mõjutamine, millele vihjas Tallinna linnavalitsus. Me ei püüa tähtsustada valimistulemust, vaid pigem sellele eelnevat teavitustööd ning noorte kaasatust.

Enne valimispäeva toimuvad Tartu ja Tallinna koolides simulatsioonid, mille käigus noored asetavad end kellegi teise rolli ning püüavad leida ühiskonnas aktuaalsetele probleemidele lahendusi. Samuti on õpilastel võimalik osaleda debattides poliitikutega ning küsida neilt erakonna programmi või maailmavaate kohta.

Noorte teadlikkuse tõstmise kõrval on varivalimistel veel üks eesmärk – harjutada valimas käimist. Vähene valimisaktiivsus (viimastel kohalikel valimistel isegi alla 50 protsendi) pole ilmselt kellelegi üllatuseks. Olgugi et suhteliselt vähest valimisaktiivsust peetakse heaoluühiskondadele iseloomulikuks, on see siiski ka probleem.

Ei saa ju öelda, et meil on toimiv esindusdemokraatia, kui enamik inimesi pole endale esindajaid valinud. Samas ei pea ma õigeks valimiste kohustuslikuks muutmist, nagu seda on tehtud näiteks Luksemburgis ja Belgias.

Pigem tuleks püüda inimesi poliitikasse kaasata ja tekitada neis huvi enda ümber toimuva vastu. Huvi kaudu tekib tahtmine seda suunata ja mõjutada, mis innustab edaspidi valimiskasti juurde minema.

Varivalimised matkivad päris valimisi – valimine on samuti salajane ning igaühel on vaid üks hääl.

Kogu valimisprotsess on paljudele esmane kogemus ja hea võimalus teha tutvust ka valimiste korraldusliku poolega. Kord valimisse kaasatud noor läheb suurema tõenäosusega uuesti valima ka siis, kui tema hääl ametlikult arvesse läheb.

Miks just koolis?

Mõte korraldada noortele nii-öelda oma valimised pole täiesti uus. Sarnast projekti on Soomes läbi viidud juba aastast 1995.

Eesti varivalimisi toetavad rahaliselt SA Archi­medes Euroopa Noored Eesti büroo ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mis mõlemad on poliitiliselt sõltumatud.

Samuti on suuremate toetajate seas Tartu linnavalitsus ning Tallinna spordi- ja noorsooamet. Mahuka noortealgatusena on varivalimised loodetavasti teerajajaks veel paljudele sarnastele projektidele tulevikus.

Kuigi tegu on poliitiliselt neutraalse ettevõtmisega, millega ei püüta teha propagandat ühele või teisele parteile, on ainuüksi sõna «valimised» tekitanud ärevust nii poliitikute kui ka koolijuhtide seas. Minult on korduvalt küsitud, kas koolid on ikka õige koht sellise projekti läbiviimiseks.

Põhjus, miks viia varivalimised just koolidesse, on lihtne – nii on teavitustööd tehes kõige parem õpilasteni ulatuda. Ka poliitikute toomises ühiskonnaõpetuse tundidesse või poliitilistes debattides ei maksa tingimata ohtu näha.

Soomes on selline praktika üsna tavaline – kohalikud poliitikud saavad otseses suhtluses noortega arutada päevaprobleeme. Kool ongi ju see koht, kus õpilasi võimalikult mitmekülgselt haritakse, ning valimised on sel sügisel paratamatult aktuaalne teema, millega keskmine gümnaasiumiõpilane kursis võiks olla.

Poliitikast ei pääse

Seepärast on kurb tõdeda, et Tallinnas pidid varivalimised linnavalitsuse vastuseisu tõttu koolidest kaubanduskeskustesse kolima. Suhtun veidi skeptiliselt Tallinna muresse õpilaste valimisvankri ette rakendamise pärast.

Pigem tundub, et võimul olev erakond hakkas kartma noorte arvamust. Seni, kuni «lapsed» kuskil omaette mängivad ja midagi suurt ette ei võta, on lihtne olla «noortesõbralik». Kui aga tundub, et noorte arvamus võiks jõuda laiema avalikkuseni või et noored tõesti tahavad midagi ära teha, tekib hirm.

Tundub, et Eestis suhtub tavainimene poliitikasse ja poliitikutesse liigagi skeptiliselt ja üleolevalt. Erakonda kuulumine paneb justkui sildi külge, mis hoiatab, et selle inimesega enam mõistlikke asju ajada ei saa, sest ju ta lähtub ikka ja alati erakondlikust maailmavaatest või siis üritab vestluspartnerile sellekohast ajupesu teha.

Poliitikat kui midagi räpast üritatakse igapäevaelust justkui eraldada. Tegelikult on aga poliitika osa meie igapäevaelust, millega paratamatult kõikjal kokku puutume. Ka koolid pole poliitiliselt neutraalsed, kui arvestada asjaolu, et väga paljud koolidirektorid kuuluvad mõnda erakonda.

Ma ei püüa väita, et noori ja lapsi tuleks varases eas poliitikasse kaasata või neid kuidagi ära kasutada. Küll aga tahan öelda, et poliitikat pole mõtet karta lihtsalt kartmise pärast ja teadlik ning aktiivne kodanik on kursis ka poliitikas toimuvaga.

Varivalimised on kodanikualgatus, mille eesmärk on tekitada noortes huvi ümbritseva vastu ning panna neid juba praegu mõtlema, millises riigis nad elada tahavad, sest tulevik on nende kujundada.