Et olen pikemat aega olnud linnavolikogu liige ja kandideerin sinna jällegi, siis seadusekuulekana tahtsin teada, mismoodi saaksin seda jagamist kõiki ühiselu reegleid järgides korraldada.
Kõigepealt helistasin linna ettevõtlusosakonda, kust sain teada, et tasuta jagamine pole mingi ettevõtlus ja nemad selle lubamise või keelamisega ei tegele. Küll aga laideti maha minu soov autolt õunu parkimisplatsil jagada. See olevat kuritegu, sest parkla on ikkagi avalik ruum ja ette nähtud parkimiseks ning isegi kassipoja läbi lahtise autoukse ära andmine on seal seadusesilmale vahelejäämise korral keelatud ja karistatav. Avalikus ruumis tegutsemiseks peab aga kindlasti olema luba.
Tuli välja, et kõik need heatahtlikud õuntejagajad Tammelinnas ja mujal on seaduserikkujad, sest nad kasutavad linnalt luba küsimata kõnniteed, kuhu on oma õunakorvid ja -kastid paigutanud. Samuti ei tohi iga lihtsurelik oma õunaülejääke metsanotsudele viia. Ka selle eest võib saada krõbeda summaga trahvikviitungi.
Liikluskorraldusteenistusest selguse saamisel küll nii kurje hääli ei kostnud ja erilisi piiranguid tasuta jagamisel ka ei tehtud, kuid politsei eest kaitset ka ei lubatud. Et endale pahandust mitte kaela tuua, langes parkimisplatski ära.
Kuna tegemist on ikkagi avaliku üritusega, siis tuli loa saamiseks pöörduda linna kultuuriosakonna poole. Kena daam oli pärast minu jutu ärakuulamist tükk aega vait. Selgus, et temagi ei oska kohe seisukohta võtta. Õhtuks oli selgus majas: õunte tasuta jagamiseks pean nende söödavuse kinnituseks tervisekaitsetalitusest tõendi tooma.