/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2009/07/12/206506t1h59aa.jpg)
Aastaid olen kuulnud Tartu taksojuhtidelt nurinat, et paljude sihtkohtade leidmine põhineb kas loogikal või aastatepikkusel staažil, mitte aga selgel ja hästi nähtavale kohale paigutatud infol: tänavate nimesiltidel ja majanumbritel.
Repliik: tänavasilt kui kultuuri märk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Takso puhul tähendab ekslemine tavaliselt kas pikemat ooteaega või pisut priskemat arvet, politsei ja kiirabi puhul võib õige aadressi otsimine tähendada õnnestunud röövi või koguni kellegi surma.
Tänu üleilmsele asukohamäärangu süsteemile ja üha taskukohasemaks muutuvaile GPS-seadmeile on karmid tagajärjed õnneks harvad. Eelkõige on asi kultuuris või selle puudumises. Ka värvitud plank või pügatud hekk pole elu ja surma küsimus, aga kellelgi ei tule pähe väita, et neil pole tähtsust.
Kui ma kulutan õige tänava või maja leidmisele minuteid, olles sunnitud kiirust vähendades kaasliiklejaid häirima, tekib tunne, nagu poleks ma oodatud. Nagu ei öeldaks mulle tere või pigistataks tervitus läbi hammaste.
Ma ei arva, et kultuursust tuleb seadusega ette kirjutada. Ometi on Tartu heakorraeeskirjas selgelt öeldud, et majaomanik peab kinnitama oma majale numbri ja tagama selle nähtavuse. Loe: kinnitama numbri juurde valgusti. Selle nõude eiramisele ei pööra linnavalitsus aga mingitki tähelepanu.