Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2219537t1hb2dc.jpg)
Kaks kuud Tartu Ülikooli rektori ametikohustusi täitnud ütles hiljuti kõhklemata välja oma seisukohad kõrghariduse, ülikooli ja seal töötavate-õppivate inimeste probleemide ning arengu kohta.
Kaks kuud Tartu Ülikooli rektori ametikohustusi täitnud ja eelmisel reedel Eesti Vabariigi presidendilt ametiraha vastu võtnud Alar Karis ütles hiljuti intervjuus Tartu Postimehele kõhklemata välja oma seisukohad kõrghariduse, ülikooli ja seal töötavate-õppivate inimeste probleemide ning arengu kohta. Karis ei peljanud tunnistada ka mõningate murede paratamatust.
Rektori sõnad, et Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool ühinevad tulevikus tõenäoliselt sisulise läbipõimumise kaudu, tekitasid internetikommentaatorites pahameelt: alles ametisse saanud ja juba kukub lammutama ehk siis liitma. Veelgi rohkem erutas Karise seisukoht ülikoolide koostööst rääkides: tulevikus võiks meie kõrgharidusmaastikul olla Eesti Ülikool, mida juhitaks tõenäoliselt Tartu Ülikoolist. Seda suurusehullustuseks või võimuihaks nimetada pole päris õige. Juhis peabki olema visionääri, muidu ei toimu arengut.
Koolist tööle ja töölt kooli tormavad ning ülikooli lõpetamist edasi lükkavad tudengid võivad ju pidada hoolimatuks suhtumiseks rektori väidet, et õppimise kõrvalt töötamine on tänapäeval tavaline. Kuid rektor omast taskust tudengitele toetust maksta ei saa. Ta saab mured ära kuulata, lahendusi otsida ja soovitada vahepealseks ajaks parimat varianti. Seda Karis ka tegi kui käia tööl, siis vähemalt oma erialale lähedases valdkonnas.
Doktorantidel võib võtta harja punaseks rektori arvamus, et kui vaadata kõrgharidusega inimesi, kes on töötanud aastaid ja kelle palk püsib viie tuhande krooni juures, siis võib doktorandi 6000-kroonist toetust kuus pidada heaks tasuks, ja palga asemel võiks leida motivatsiooni teadushuvist.
Paraku kõiki kõrghariduse probleeme rektor üksi ja päevapealt lahendada ei suuda, selleks on vaja ka riigi tuge ja eelkõige riigipoolset raha, millest Karis rääkis kriitiliselt ka oma inauguratsioonikõnes.
Et aga riik ülikooli probleeme mõistaks ja nende huvides tegutseks, ongi vaja realistlikku rektorit, kes ei pillu oma akadeemilisele perele tühje lubadusi, vaid tunnistab probleeme. Mitte ei väida, et probleeme pole, nagu oli ülikoolis vahepeal kombeks.
Rektori ütlus, et «inimesena võibolla ei pruugi ma kõigile viie aasta pärast meeldida, aga kui ülikool on edasi arenenud, siis see on tähtsam», võib ju tunduda pisut arrogantsena. Teisest küljest, niimoodi ehk saabki öelda vaid inimene, kes vähemasti püüab anda endast parima, et terve akadeemilise perega ühist keelt või kompromisse leida.
Uue õppeaasta avaaktus alles oli, rektoril pole õieti veel olnudki võimalust tegutseda. Julge visioon ja kindlad seisukohad erinevate probleemide kohta on aga väga hea algus.