Kas leiate, et Eesti riigiülikoolid peaksid koonduma tulevikus üheks ülikooliks?

Artur Kuusi illustratsioon Foto: Postimees.ee

Üleeile Tartu Postimehes ilmunud intervjuus tuli Tartu Ülikooli vastne rektor Alar Karis avalikkuse ette ideega, et tuleviku Eestis võiks paljude iseseisvate ülikoolide asemel olla üks ühendülikool, mida oleks loomulik juhtida Tartust.

Karis tõdes küll, et selline liitmine peaks olema evolutsiooniline, tihenevast koostööst loomulikuna välja kasvav otsus.

«Ühel hetkel on Tartu Ülikool ja maaülikool nii põimunud, et tekibki küsimus, kas on vaja kahte kaubamärki,» tõi Karis näitena kahe Taaralinna kõrgkooli võimaliku paariheitmise. «Ma arvan, et see juhtub nagunii, sest see oleks mõistlik, eriti kui arvestada tudengite hulga vähenemist,» lisas ta.

Tartu Postimees otsustas uurida teistelt Eesti rektoritelt ja poliitikutelt, kas nad kalduvad Eesti Ülikooli ideed toetama, on pigem selle vastu või jäävad erapooletuks.

+ jah

Rein Raud
Tallinna Ülikooli rektor

Olen alati arvanud, et Eesti ülikoolide ühisruum ei peaks põhinema mitte konkurentsi, vaid koostöö ideoloogial.

Näiteks Iirimaal töötav akadeemiline ruum nimega National University of Ireland on küllalt ilmsesti selle edu taga, mida Iiri kõrgharidus on saavutanud.

Samuti on California Ülikool oma erinevate suhteliselt iseseisvate kampuste – UCLA, Berkeley, Irvine ja teiste – koostöö varal kasvanud nii USAs kui välismaal tuntumaks nimeks kui ükski neist kampustest iseseisvalt oleks arvatavasti suutnud.

Võimaliku Eesti Ülikooli idee on üsna vana. Kolleeg Karisega arutasime seda juba siis, kui ta veel maaülikooli juhtis. Tallinna Ülikooli ettepanekul oli Eesti Ülikooli teema jutuks ka rektorite nõukogu viimasel koosolekul Saaremaal. Mulle anti ülesanne sellega seonduvaid probleeme edasise diskussiooni jaoks kaardistada.

Kuidas sellist ühisruumi juhtima hakatakse, on seni siiski veel vara ära otsustada. Minu meelest peaks ülikoolidevaheline koostöö põhinema pariteetsusel ja ühistel huvidel, mille alusel toimib praegu rektorite nõukogu. Ka National University of Ireland ja University of California ei ole karmi käega juhitavad hierarhilised süsteemid. Sellisena ei peaks kavandama ka Eesti Ülikooli.

Hardi Tullus
Eesti Maaülikooli rektori kt

Mõnes mõttes on Eesti Ülikool juba ammuilma olemas: riiklik koolitustellimus on üle riigi ühine ja teadusprojektid konkureerivad omavahel ülikoolist olenemata. Usun, et koostööd Tartu ja ka Eesti ülikoolide vahel üldse saab edaspidi olema palju rohkem, kuigi ka juba täna on mõningaid positiivseid näiteid.

Eesti Maaülikoolil ja Tartu Ülikoolil on sama õppe-infosüsteem. Maaülikoolis hakkame sellest õppeaastast õpetama rakenduskõrghariduslikku õppekava tehnotroonikat, kus üks moodul on usaldatud Tartu Ülikoolile. Ühiseid õppekavu võiks aga veelgi rohkem olla.

Evolutsiooniline ühinemistee võib kesta ka sada aastat. Milline on siis see katus, milliseid ülikoole ta katma hakkab ja mis on selle ülikooli tugipostid – kes meist seda täna teab. Tänaste ühinemis- ja ühendamisjuttude taustal kipub vägisi pähe mõte, et ju siis on Tartu Ülikoolil nii palju siseprobleeme, et on vaja juhtida kollektiivi tähelepanu välisprobleemidele.

Tõnis Lukas
Haridusminister

Olen nõus, et jõudusid tuleb ühendada. Nii nagu ei ole tõsine tegevus valmistuda tõsimeelseks merelahinguks vannis, nii pole Eestis ka mõtet tegelda üksteise pideva ületrumpamise ja konkurentsi mängimisega, kui see killustab meie niigi nappe vahendeid.

Ka valitsuse eesmärk on ülikoole suuremale koostööle suunata. Kas ja millal see liitumiseni viib, on ülikoolide endi otsustada.

Mailis Reps
Riigikogu liige, eksharidusminister

Olen samuti juba mitu aastat rääkinud, et Eesti kõrgharidusmaastikul ei ole lahenduseks ühe või teise kooli sulgemine, olgu selleks erakoolid või avalik-õiguslikud. Peamine küsimus on täna koolide omavahelise koostöö tugevdamine.

Mitmed meist suuremad ja rikkamad riigid on leidnud lahenduse kõrgkoolide võrgustike tekkimise soodustamises. Seega ei räägi me tulevikus mitte ülikoolide sulgemisest või majade ümbertõstmisest või muust lihtsast, mis on tavaline seoses küsimusega, kas Eestis peaks olema 16 või 26 kõrgkooli, vaid võrgustikupõhisest tugevast kõrgharidust pakkuvast institutsioonist.

Kuid võrgustik-tüüpi kõrgkooli-ülikooli-teadusasutust ei ole võimalik luua vägisi või pitsitades, sest igasugusele vägivallale järgneb vaid vastasseis ning hea idee sureb enne, kui mõistetakse ta olulisust.

Koostöö tugevdamist vajab Eesti hädasti ja äärmiselt kiiresti, kahjuks on aga viimased aastad viinud ülikoolide koostöö häbiväärselt madalaks.

- ei

Anzori Barkalaja
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia direktor

Tunamullu, kui Viljandi Kultuuriakadeemia jõudis Tartu Ülikooli hõlma, olid suhteliselt selged tulevikupildid sündide arvu vähenemise ning kõrgkoolide suure arvu valguses. Alati on parem ise liitumisprotsessi mõjutada kui liidetud saada.

Kitsamalt on Viljandi Kultuuriakadeemial praegu kindlam roll, nii-öelda ökoloogiline nišš ja tulevikuperspektiiv, kui oleks olnud iseseisvana jätkates. Eestis on teisigi kõrgkoole, kellel oleks mõistlikum ise liituda – olgu siis omavahel või mõne suurema juurde. Aga eks see ole iga kollektiivi enese äratundmise ja vastutuse küsimus.

Teisest küljest – iga kultuur, eriti nii väike nagu eesti oma, vajab säilimiseks sisedialoogi. Kultuurilooliselt on meil kujunenud kaks suuremat piirkonda: Lõuna- ja Põhja-Eesti. Toetaksin pigem sellisest arengumudelist lähtumist.

0 erapooletu

Peep Sürje
Tallinna Tehnikaülikooli rektor

Konsolideerumine on loomulik, aja märk, sest ülikoolid peavad tugevnema. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on jäänud Eestis kõrgkoole poole vähemaks, aga ka praegused 35 kõrgkooli on Eestile selgelt liiga palju. Demograafiline olukord tingib ilmselt enamiku eraülikoolide kadumise, kuid mõjutab ka avalik-õiguslikke ülikoole.

Samas olen üsna üllatunud, et Alar Karis praegu selle ideega avalikkuse ette tuli. Läinud nädalal oli see küsimus arutusel Kuressaares rektorite nõukogus, kuid tooruse tõttu otsustati idee laagerduma panna.

Äsja olid meil külalised Soomest, kes tõid näite, et Helsingi tehnikaülikool peab läbirääkimisi liitmaks endaga Helsingi kõrgem kaubanduskool ning kunsti- ja disainiakadeemia. Kuid erinevalt neist on meil olemas väga suur ja tugev majandusteaduskond.

Tallinna Tehnikaülikoolil on selge oma identiteet ja mina ei näe põhjust kaaluda liitumist mõne teise Eesti ülikooliga. Kui üldse liituda, siis pigem juba Helsingi tehnikaülikooliga.

See on rohkem Tallinna ja Tartu Ülikooli omavaheline küsimus. Neil on halle ja kattuvaid tsoone. Tartu Ülikooli soovid on arusaadavad, sest Tallinna Ülikool on tõesti omamoodi anakronism. Samas on mitmesaja kilomeetri kauguselt ülikooli juhtida ikkagi kahtlane.

Peeter Kreizberg
Riigikogu liige, haridusteadlane

Pooldan ülikoolihariduse regionaalset esindatust. Näiteks Soomes nähakse ülikoolis väga tugevat regionaalse arengu mootorit. Kindlasti ei peaks kujundama linna tõmbekeskust kaubamaja, vaid kool ja ülikool. Ma ei kujuta päris hästi ette, et Tallinna ülikoolid saaksid Tartu Ülikooli filiaalideks.

Pealegi meeldib mulle see, kui ülikoolide vahel jääb püsima kas või väike konkurents. Näiteks õpetajate ettevalmistuses võiks Tartu ja Tallinn ka tulevikus vabalt konkureerida.

Alar Karise ettepanekus on aga see ratsionaalne tuum, et kuna Eestis pole akadeemilist potentsiaali ülearu, peaks koostöö ülikoolide vahel, nii õppejõudude kui üliõpilaste vahetuse kujul, olema väga tihe. Seetõttu astuksin pool sammu Karisele vastu, samas kartes, et ülikoolide ühendamise idee ei realiseeru.

Maailmas on tuntud ka väga väikesed, ühe või paari õppesuunaga ülikoolid. Lisaks sellele muutub ülikooli mõiste praegu ajas tugevasti. On olemas virtuaalsed teadlasühiskonnad ja õpetlased, kes õpetavad ja suhtlevad omavahel seda teed pidi. Kõrghariduse pealiin pole kindlasti algebraline asjade kokkupanek.

Nii et nähtavas lähitulevikus ma Karise välja öeldud mõtte realiseerumist ette ei kujuta, aga pikemas evolutsioonilises perspektiivis võib see olla võimalik.

Peeter Müürsepp
Audentese Rahvusvahelise Ülikooli rektori kt

Tihe koostöö Eesti ülikoolide vahel on tervitatav, kuid ei pruugi tänases maailmas olla sugugi intensiivsem ja tulemuslikum, kui on meie ülikoolide tegevus mitmete rahvusvaheliste võrgustike raames. Meie inimeste vaimne potentsiaal saab maksimaalselt kasutatud olukorras, kus mitmekesisuse tingimustes on avatud võimalikult palju arenemis- ja tegutsemisviise.

Eesti akadeemilise maailma sunduslik allutamine mingile kindlale arengustsenaariumile ning tsentraalsele juhtimisele pole kindlasti otstarbekas. Laskem Eesti ülikoolidel, sõltumata nende asukohast, omandivormist, uurimisvaldkondadest ja muust vabalt areneda, kas iseseisvaina või võrgustike ning konsortsiumide liikmetena, lähtuvalt nende töötajaskonna hoiakutest ja huvidest.

Seda muidugi eeldusel, et õpetuse kvaliteet on tagatud.