Esindusalbum kaanetas õllevahuse ajaloo

Koduloouurija Andres Sepp on koostanud põhjaliku uurimuse õlletootmisest läbi sajandite autori sõnul «tuhandeaastases õllelinnas» Tartus. Samas on see raamat ka pilkupüüdev pildialbum.

Uhkes uudisteoses on otse pillavas külluses fotosid ja muud illustratiivset materjali vanast Tartust.

Sealhulgas lausa lugematu hulk pudelietikette, mis pakuvad eriti staažikamatele õllesõpradele kindlasti kuhjaga magusat äratundmisrõõmu ja ainet nostalgilisteks meenutusteks. Raamatus on ka eraldi peatükk karastusjookidest.

Õllepruulija amet

Pidudel lauldakse ikka ja jälle laulu «Ma lõbus õllepruulija», siit raamatust saamegi lähemalt teada, mis amet see õllepruulija oma üldse oli.

Muide, «iga pruul pidi andma Jumala ja tema püha evangeeliumi nimel ametivande, milles kohustus oma töös olema kaine ja mõõdukas...» (lk 21).

Raamatu esimesed 80 lehekülge käsitlevad õlletootmist 20. sajandi alguseni.

Teose sisu ei piirdu aga kaugeltki ainult õlletootmisega, siin on ohtrasti kõrvalepõikeid ja kultuuriloolisi kilde paljudelt elualadelt. Näiteks võime lugeda peatükki «Ühe Nobeli laureaadi vaarisa õllevabrikust Tartus», mis räägib Hermann Hesse esivanematest.

Loeme keiser Nikolai II kroonimispidustustest (1896), kus Vanemuise seltsi aias pauguvad «polizeimeistri herra käsul suured-tükid, mis õnnelist sündmust linnale raudsuuga kuulutavad», misjärel rahvale tasuta õlut ja leiba jagatakse (lk 100-101).

Üllataval kombel on üks raamatutegelasi täiskarsklane Jaan Tõnisson, kes abiellus 1910 õllevabrikant Hindrik Lõhmuse tütre Hildegardiga.

Autor nendib, et mitmed värvikad teemad ei mahu tema käsitluse raamidesse. Näiteks üliõpilaskorporatsioonide õlletavade lähem kirjeldus nõuaks nähtavasti lausa lisaköidet. Teose esitlusel Tartu linnamuuseumis avaldati mõtet, et ka kuulus õllerestoran Humal vääriks eraldi raamatut.

Raamatus on üsna palju tähelepanu pööratud õlletootmise majanduslikule küljele, aktsiisimaksudele ja erinevate riigikordade ajal kehtinud alkoholipoliitikale.

Pealkirja «Karmid kaheksakümnendad» all saame huvitava ülevaate Gorbatšovi alkoholipiirangute tagajärgedest, ent üsna objektiivne paistab olevat ka pilt õlletehase kriisiaegadest 1990. aastate poliitilistes ja majanduslikes tõmbetuultes (pealkiri «Taas õllevood on vabad...»).

Õlletootjate viimaste aegade suur majandusedu on muidugi muljetavaldav. Silmitsedes aga raamatus lk 309 tabelit, kus on loetletud otse astronoomilisi ärikasumeid, ei oska ma, ise küll samuti keskmine õllesõber, selle üle siiski suuremat rõõmu tunda.

Õlu plastpudelites

Praegune kange õlu suurtes plastpudelites – selles ei oska küll näha sajanditepikkuse õlletootmise ja -kultuuri tippsaavutust. Teismeliste lõputut õlle(t)rallitamist vaadates aga meenub mulle mõnigi kord Hando Runneli nukker salm tema «Punaste õhtute purpurist» – ja sellega tahaksingi lõpetada:

«Liig palju unistusi/ ei ole tehtud teoks,/ liig palju õlleõhtuid/ jääb ainsaks vägiteoks.»