Juhtkiri: kärpeaegade lõpp?

Valitsus kiitis heaks 2010. aasta riigieelarve. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Eelarve eelnõu toob esile valitsuse selged prioriteedid

Kas kärpeajad on läbi? Kas riigi eelarvega seatavad sihid on selged? Selle põhjal, mis eile 2010. aasta eelarve eelnõu kohta avalikustati, võiks esimesele küsimusele vastata, et ei, mitte lõplikult. Teisele küsimusele saab ilmselt vastata jaatavalt. Omaette küsimus on, kui usutavaks võib pidada riigieelarve tulude poolele kirjapandut ning kas Eesti riigil õnnestub sellise eelarvega tõepoolest järgmise aasta lõpuni elada. 

Prioriteetidena joonistuvad selgelt välja haridus, sotsiaalkulud ning riigi investeeringute ja ettevõtlustoetuste kasv. Mitmes valdkonnas kärped jätkuvad või siis saab varasematest otsustest tegelik kokkuhoid. 

Oleme alates eelmisest aastast elanud nii, et kulude kärpimise ja maksumuudatuste üle käib pidev vaidlus. Krokodillide komisjon, kärpeööd ja -päevad on mõistagi olnud vajalikud, et korrigeerida liiga optimistlike eelarvete sisu ja reageerida adekvaatselt ootamatult sügavale majanduskriisile. Aga samal viisil ehk mõnekuuliste kärpetsüklite kaupa riigivalitsemist jätkata oleks rumalus.

Riigieelarveridade ja raha taga on inimeste töö ning ebakindlus seda vaevalt tulemuslikumaks muudab.

Seepärast tahaks loota, et eelarve, mille riigikogu viimaks heaks kiidab, peab aasta aega vastu – ühiskond saab pöörduda rahuliku elurütmi juurde ja loota, et iga kolme kuu tagant elukorraldust ei muudeta.

Maastrichti eelarvedefitsiidi kriteeriumi täidab eelarve vähemalt paberil (ehki napilt) ning seegi on tubli saavutus. Kas Eesti osutub eurokõlblikuks ja saab 2011. aasta alguses Euroopa ühisraha kasutusele võtta, selgub kevadel. Siin on valitsusel teha veel viimased ponnistused ning seista hästi Eesti huvide eest siis, kui läheb hindamiseks, kas eurotsooni pääsemise tingimused on täidetud.

Maksumaksjatele pakutakse allaneelamiseks veel mitu mõru pilli. Kaob täiendav tulumaksuvabastus esimese lapse pealt. Parempoolne valitsus on otsustanud jätkuvalt peatada tulumaksuvaba miinimumi tõusu, ehkki oleks võinud kaaluda hoopis tulumaksu määra tõstmist, mis oleks kasulikum väikeste tuludega inimestele.

Igal juhul parandab tulumaksu osa kasvatamine eelarves ka kohalike omavalitsuste võimalusi, kelle eelarveteni on majanduskriis jõudnud riigi omast hiljem töökohtade ja palkade vähenemise tõttu. Ent see ei tähenda omavalitsustele kindlasti veel hädadest pääsemist.

Riigieelarve üle peetavat arutelugi saavad vähemalt järgmised kaks ja pool nädalat mõjutama just valimised. Alles pärast valimisi võime loota vähem emotsioonidest ja kampaaniast kantud menetlust.