See lugu on inimese surmast. Sellest, kuidas lahkunu lähedased ei suuda kaotusega leppida ja süüdistavad kõiges arste. Arstid uurivad haigusloo rida-realt läbi ja ütlevad: midagi polnud parata.
Tütar süüdistab isa surmas arste
30. september 2009, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerli Põder mattis oma üle 70 aastase isa kolm kuud tagasi.
«Ma olen nii pettunud ja ei saa sellest üle. Nutumaik on suus, et kuidas nii saab,» räägib naine, kes ise on erialalt meditsiinitöötaja, õde. «Millist piina ja kannatust mu isa küll taluma pidi!»
«Psühholoogias seletatakse seda kaitsereaktsiooniga,» ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku direktor Ago Kõrgvee selle peale. «Ebameeldivat asja ei taheta teadvustada. Kaitsemehhanismi teine pool on süüdlase otsimine.»
Ago Kõrgvee peab silmas, et lein on protsess ja kaotusega leppimine võtab aega.
Kerli Põdral on isa kaotusest möödas kolm kuud, aga tema ei lepi. Veel mitte. Ta on veendunud, et keegi peab oma viga tunnistama.
«Patsiendiga on meditsiinilises mõttes toimetatud piisavalt põhjalikult ja adekvaatselt,» võtab Ago Kõrgvee kriitika rahulikult vastu. «Vastasel juhul poleks patsient nii kaua vastu pidanud. Loomulikult põhjustab selle haiguse põdemine kannatusi ja stressi nii patsiendile kui patsiendi omastele...»
Tavaline surm
Ja jätkab: «Ma tahan mitte kedagi õigustades või süüdistades maha võtta tütre ja sugulaste pingeid – see protsess oli oma olemuselt algusest peale pahaloomuline, ja see lõppes tavapäraselt ja suhteliselt iseloomulikult.»
Ago Kõrgvee ei ütle välja, et see lõppes tavapäraselt ehk surmaga.
Kerli Põder ei taha midagi kuulda sellest, et tema isa haiguse «tavapärane lõpp» pidi olema surm. Ta väidab koguni, et kui isa pärast esimest operatsiooni koju saadeti, seisis haigusloos: «Haige on paranenud.»
Ta räägib, et ka pärast teist operatsiooni teatati talle selgel sõnal, et kõik on puhas ja siirdeid mujale läinud ei ole.
Ja kolmandal korral, siis, kui olla plaanitud eemaldada vaid väike tükike isa maksast, selgus: kõhuõõs vohab!
Miks ei uuritud isa korralikult ajal, mil ta keemiaravil käis? Miks ei tehtud vajalikul hulgal teste, rakutasandil uuringuid, mis kasvaja kiiret arenemist oleksid tunnistanud. Miks, miks miks?
Kokku kutsutud Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiilium lahkab teemat emotsioonidevabalt ja ratsionaalselt.
Ühe laua ümber istuvad lisaks eespool nimetatud Ago Kõrgveele kliinikumi juhatuse liige Margus Ulst, hematoloogia-onkoloogiakliiniku direktor Peeter Padrik ning kirurgid Olav Tammik ja Rait Labotkin, kellest viimane opereeris Kerli Põdra isa kaks korda.
Eurooplaste toitumisharjumustega on kõhukinnisus vanemas eas inimeste sagedane häda, räägivad arstid, lähenedes soolevähi teemale üldises plaanis. Eestlaste eripära on veel see, et nad kannatavad palju ja ei kaeba.
Samas ei võeta patsiendiga midagi ette enne, kui ei ole objektiivset diagnoosi. Erakorralise meditsiini osakonna ülesanne on tegelda äkkjuhtumitega. Kui esialgne läbivaatus, ultraheli- või röntgenuuring vältimatu sekkumise vajadust ei kinnita, siis saadetakse patsient koju. Nii juhtus ka Kerli Põdra isaga kõigepealt.
Ravida tuleb muidugi edasi, aga see ei pea jätkuma erakorralise meditsiini osakonnas. Juhtisik on siin perearst.
«Soolesulguse korral näeb röntgen iseloomulikke vedeliku nivoosid,» täpsustab Margus Ulst. «Esimesel korral neid tõesti ei olnud.»
Kirurgi sõnad
Kerli Põder ei suuda mõista oma isa teisel ja kolmandal korral opereerinud arsti Rait Labotkinit, kes oli andnud talle väga vastuolulisi signaale. Kord rääkinud paranemisest, siis kõnelenud tagantjärele mingist plahvatusest, mida aga haigusloos näha ei ole.
Rait Labotkini eest seisab tuliselt Ago Kõrgvee, kes on veendunud, et patsiendi tervekssaamisest ei saa olla keegi rääkinud.
Paranemine ei ole tervenemine. Paranemine tähendab, et haigel oli pärast esimest operatsiooni haav korras ja tema üldseisund rahuldav.
«Plahvatus» ei tähenda, et haige kõhus oleks midagi plahvatanud, mida nüüd varjata püütakse. Patsiendi omastele räägiti, et kasvaja on plahvatuslikult teistesse kudedesse edasi arenenud. See on hoopis teine asi.
Üldkirurgia osakonna juhataja Olav Tammik räägib üksipulgi loo üle.
Juba esimesel lõikusel, mis püüdis lahendada soolesulguse probleemi, oli selge, et kasvaja on ulatuslik ja siirdeid palju. Onkoloogide konsiilium, kes sellisel puhul kokku kutsutakse, otsustas, et enne keemiaravi tegemist on vajalik veel teinegi operatsioon.
Kerli Põdra küsimuse peale, miks ei võetud tol keemiaravi perioodil ometi piisavalt proove ega tehtud teste, mis oleksid näidanud haiguse ägedat kulgu, vastab vähikliiniku juht Peeter Padrik, et vähk on üldse keerulisim haigus, mida uurib terve inimkond, ning et sellele ravi leidmine võrduks igavese elu retsepti leiutamisega.
«Ajaline kulg on see, mis näitab vähi arengut ja seda, kas on paranemislootust või mitte,» sõnab ta. «Rutiinsed uuringud võetaksegi ette iga poole aasta tagant.»
Peeter Padriku sõnul puudub meil ühiskonnas ka niisugune ressurss, et teha kõigile vähihaigetele iga kuu kallis uuring. Laialt on leitud, et sel ei ole mõtet. See ei muuda ei prognoosi ega haiguse kulgu ega patsiendile alles jäänud elupäevade hulka.
Kui haigus kiiresti progresseerub, siis ravi ei ole. Meditsiin ei ole kõikvõimas.
Kui tänavu kevadel märkas kompuuter üht 1,3-sentimeetrise läbimõõduga kasvajat maksas, opereeris Rait Labotkin patsienti teist korda.
Selle operatsiooni järel oli selge, et see lõikus jääb viimaseks – kõhuõõs oli vähki täis.
Arstid kahetsevad, et patsiendi tütrel on olnud oma isa suhtes väga suured paranemislootused. Kas nende lootuste andmises on keegi süüdi, ei oska nad öelda.
«Paranemislootust ei saa kelleltki ära võtta,» ütleb Margus Ulst.
«Ja mitte ükski arst ei saa ühelegi raske diagnoosiga patsiendile täpselt öelda, kui kaua ta vastu peab,» märgib Peeter Padrik.
Suhtlemise peatükk
Kerli Põdra isa loo viimane ja kõige iseloomulikum peatükk on suhtlemine.
Kerli Põder väidab, et on tahtnud Labotkiniga väga paljudel kordadel suhelda, eriti tolle viimase operatsiooni eel ja järel.
Ja on läbi häda saanud vastuseks vaid rahulolematuid repliike nagu «Jälle teie, mida te siin iga päev käite...»; «Ei saa enam aidata, lohutasin juba ka teie isa, et surrakse ainult üks kord!»; «See kõik on üldkirurgide süü... Kõik plahvatas nende käe all...» ja «Olge hullemaks valmis!».
Rait Labotkin vaatab neid tsitaate ja ütleb, et ta ei mäleta patsiendi tütart üldse, et ta suhtles peamiselt patsiendi abikaasaga ja kõik oli olnud temaga suhtlemisel väga ilus.
Olav Tammik märgib, et arst ei ole kirikuõpetaja. Arsti ülesanne on olla ravija. Inimese hinge ja maailma vahel rahu tooja ta paraku olla ei jõua.
Ago Kõrgvee lisab, et selle loo meditsiiniline käsitlus on üks asi ning emotsionaalne ja subjektiivne käsitlus hoopis teine ning need tuleb lahus hoida.
Vähikliiniku juht Peeter Padrik küsib lõpuks, et kui Kerli Põdral oli oma isa surmaga seoses sedavõrd palju vastamata küsimusi, miks ei pöördunud ta kliiniku juhtkonna poole otse, vaid rääkis oma mure ajakirjanikule.
Miks? Vastus võib olla siinsamas loos.
Haiguslugu
• Eakas meespatsient pöördus erakorralise meditsiini osakonda mullu 11. oktoobril, kaebas kõhukinnisust.
• Mees saadeti pärast uuringuid ja jälgimist koju ning soovitati võtta lahtisteid.
• Kahe päeva pärast tõi patsiendi samasse osakonda kiirabi, diagnoositi soolesulgus ja mees viidi operatsioonile.
• Selgus, et soolesulguse on põhjustanud kasvaja. Lühikese aja pärast opereeriti patsienti teist korda.
• Detsembris sai haige koju, talle määrati keemiaravi, mis kestis tänavu maikuuni. Siis avastati ühe uuringu käigus väike sõlmeke maksas.
• Tänavu 22. juunil oli kolmas operatsioon.
• 10. juulil suri patsient haiglas.