Uno Siitan: sinilinnu võib leida ka maa ligidalt

Põhurullid. Foto: SCANPIX

Kogu Eesti ühiskond otsib sinilindu, ideed, mis annaks meile tööd ja leiba. Lausa omaette mõisteks on saanud nn Nokia otsimine, mis iseenesest pole ju üldsegi halb. Probleem on pigem selles, et idee peaks hästi ruttu ja võimalikult kohe sisse tooma miljoneid, veel parem kui miljardeid.

Siinkohal tasuks veel kord meelde tuletada, et Soome Nokia alustas tegelikult väikese vabrikupugerikuga, mis tootis kummikuid põllumeestele. Teiseks tasuks arvestada tõsiasjaga, et ühiskonda hoiab koos ja tasakaalus pigem väike- ja keskmine ettevõtlus kui hiidkorporatsioonid.

 Seetõttu tuleksime ehk korraks tagasi argipäeva tasemele. Mõned uued ideed on tegelikult hästi ära unustatud vanad.

Meie vanaisad ilmselt veel teadsid, et maju saab ehitada kodustest ja kättesaadavatest materjalidest: põhk, liiv, savi ja veidi ka puitu. Kokkupressitud põhupakid on suurepärane ehitusmaterjal. Põhku võib kasutada nii majade välis- kui ka siseseinte püstitamiseks, katuste ja põrandakonstruktsioonide soojustamiseks jne.

Detailidesse laskumata tuleb mainida, et lisaks põhupakkidele läheb vaja ka veidi savi ja liiva, et katta pinnad krohviga. Kõike seda jagub ka Eestis, eriti veel Lõuna-Eestis.

Läheme veel konkreetsemaks. Tartu Annelinna majakarbid on kehva soojusisolatsiooniga, heliisolatsioonist ei tasu rääkidagi. Ülevaade naabripere elust on kogu aeg olemas.

Vanadele kehvalt soojustatud majadele põhupakkidest voodri lisamine on tihtipeale palju odavam, energia- ja keskkonnasäästlikum kui kallid ja mitte just tervisesäästlikud tehismaterjalid.

Nutikamatele ettevõtjatele võiks siin peidus olla suurepärane äriidee. Seda enam, et sellist ehitusstiili ja materjale on juba rakendatud näiteks Taanis, Prantsusmaal, Suurbritannias, Austrias ja mujal. USAs on sellist ehitusviisi katsetatud ja kasutatud juba üle saja aasta.

Ühtegi tõendust selle ehitusviisi stabiilsuse, tuleohutuse või kestvuse vastu ei ole ilmnenud.

Praeguses majanduskriisis, kus suurim langeja on ehitussektor, võiks unustatud vana anda nii mõnelegi töötule ehitusmeistrile idee rajada oma ettevõte.

Suurimaks takistuseks sellise keskkonnasäästliku ehitusviisi laiemaks levituseks on üllatuslikult hoopis bürokraatia, äraseletatult omavalitsuste planeerimisvõimude vastuseis. Valimised on tulemas, siin oleks mõtlemisainet ka Tartu poliitikutele.

Arukatele ettevõtjatele või ka tulevastele ettevõtjatele oleks aga üks tungiv soovitus: kasutage tõeliste asjatundjate abi, mitte kõikvõimalike nõustamisfirmade isehakanud ja kalleid «spetsialiste».

Info hankimiseks tasuks pöörduda näiteks Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži poole, sest teadlaste abi kasutamine ongi ju paljuräägitud teadmispõhine tootmine praktikas.