Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2009/09/29/242585t1h0f20.jpg)
Kuigi inimsilm kõike ei seleta, on nähtamatu siiski olemas. Selle tõestuseks võivad Tartu Ülikooli füüsikainstituudi teadlased nüüd näidata liistakut, mille paksus on üle saja korra väiksem juuksekarva läbimõõdust.
Sellise kuni 15 mikromeetrit laia liistaku ehk õhiku lõikas Tartu Ülikooli materjaliteaduse doktorant Jekaterina Kozlova Tartu Ülikooli füüsikainstituudile soetatud Eesti esimese skaneeriva elektron- ja ioonmikroskoobi Helios NanoLab ioonkiirega.
Et jutt vaid jutuks ei jääks, näitas ta ioonkiirega lõigatud silmale nähtamatut liistakut uue mikroskoobiga ühendatud arvuti ekraanil. «Uurin selle mikroskoobiga instituudis valmistatud objekte ja lõikan neist vajadusel välja õhikuid,» tutvustas Kozlova oma tööd.
«Katja põhitöö on seotud materjaliteaduse väga kuuma uurimisobjekti, grafeeniga,» lisas Tartu Ülikooli füüsikainstituudi materjaliteaduse osakonna asejuhataja professor Väino Sammelselg. «Tal on vaja selle mikroskoobiga sageli grafeenilehti välja lõigata.»
Nano- ja pikomõõdud
Ioonkiirega nanoobjektide töötlemist ja analüüsi hindavad füüsikud uue mikroskoobi juures väga. Mõistagi on väga oluline ka see, et USA ja Hollandi ühisfirmas FEI Company valmistatud Helios NanoLab 600 laseb teadlastel pilgu heita maailma, kus suurusi mõõdetakse nano- ja pikomeetrites.
Mida see tähendab? «Juuksekarva näeb inimene silmaga, kuid selle pinnastruktuuri nägemiseks ei piisa tavalisest optilisest mikroskoobist,» selgitas Sammelselg. Kehvema elektronmikroskoobiga saab juuksekarva struktuuri juba näha. Aga et panna näiteks juuksekarva ristlõike peale mitusada transistorit, nagu tänapäeval elektroonikatööstuses tehakse, ja et valmistada nende transistorite jaoks üliõhukesi elektroode ja isoleerivaid kihte, selleks ongi tarvis skaneerivat elektron- ja ioonmikroskoopi.
Väga tundlik aparaat
Helios NanoLab 600 mikroskoop maksis üle 12 miljoni krooni, mis tuli riiklikust teaduse arendamise programmist.
«See mikroskoop on alles algus,» kinnitas Tartu Ülikooli füüsikainstituudi direktor Marco Kirm. «Sellele saab juurde osta lisasid, mis annavad teadlastele veel rohkem võimalusi oma tööd üha põhjalikumalt teha.»
«Tahamegi sellele nööbile eurorahaga pintsaku juurde osta,» muheles Sammelselg. Pintsak on ligi 20 miljonit krooni maksev materjaliuuringuteks mõeldud ülikõrglahutusega analüütiline läbivalgustav elektronmikroskoop, mis näeb veel väiksemaid suurusi kui nanomeetrid. Veel tahavad füüsikud oma instituudile juurdeehitist, kuhu saaks uue mikroskoobi paigaldada.
Praegu on see väga tundlik aparaat veidi sobimatus ruumis, sest näiteks koridoris kõrgetel kingadel tippiv naine toob kohe müra pildile.