Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2202115t1h2da1.jpg)
Peeter Krosmanni (35) võib veel nimetada nooreks kunstnikuks, kuigi ta on maalinud enda sõnul 17 aastat. Nüüd näitas ta oma uuemat loomingut Tartu kunstimaja väikeses galeriis.
Esimesed oskused sai ta Konrad Mäe stuudios. Järgnesid õpingud Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja praegu on ta sealsamas magistrantuuris.
Bakalaureusetööks olid Krosmannil läbinisti abstraktsed kompositsioonid. «Pidasin figuraalse kunsti latti endale liiga kõrgeks,» väitis ta lõputööde kaitsmise ajal.
Valminud Riias
Kuhu oli latt tõstetud näituseks «Paabel» Tartu kunstimajas, mille töödest enamik valmis tänavu kevadel Riias, kus Krosmannil oli võimalus end Erasmuse stipendiumi toel nelja kuu jooksul täiendada?
Uuemates figuraalsetes maalides on head plastilisust, omalaadset mahedat vormitunnetust. See mõjub veenvamalt ühe vanema, 2005. aasta töö maalimisviisis. Tollel seisab kapjade ja sarvedega mees, käes joogikarikas.
See maaling on üpriski põnev, ent vormikäsitsuses oleks nagu midagi puudu. Või siis üleliia. Seda võrdlust ei tohiks aga laiendada Krosmanni kogu varasemale loomingule.
Riias maalitud abstraktsetes kompositsioonides jätkab ta lõputööst tuttavat laadi väiksemas formaadis ja laheda improviseeringuga. Värvide pinnad sulanduvad üksteisesse nõtkelt ja vabalt. On tunda, et eriliselt keerukaid ülesandeid ei ole autor neis endale seadnud, kuid üldine mõju on meeldiv.
Päris väikeste kassimaalingute sarja on inspireerinud kunstniku kodune modell. 15 pildikese vormis võib näha huvitavat värvikat mosaiiksust, kuid loomade elav kuju on tabatud. Silmad ja poosid on väga ilmekad.
Näituseks piisanuks juba sellest, kui ta nendele väikestele oleks lisaks maalinud ühe suure kassi...
Nõnda väitis tuttav kunstnik, keda juhtusin näitusel kohtama.
Oma isikunäituse saatena oli Krosmann sõnastanud otsekui praeguse kunstielu iseloomustuse: «Ei ole enam ühte keelt ega pilvedest kõrgemale ulatuvat torni, mis püriks absoluudi poole. On palju keeli ja võimalus neid õppida või õppimata jätta.»
Hea kunsti keel
Nimega «Paabel» on ta tahtnud osutada keelte segadusele oma näitusel, kus oli ka sürreaalseid joonistusi ja litotehnikas graafikat.
Krosmann arvab, et tal ei ole ühtset käekirja ja et ta ei püüdle veel niipea selle poole. Kitsasse maneeri surutud stiili tal tõesti ei ole, kuid näitus ei kujunenud ka kirjuks, nii et üleliigne tundub rääkida «Paabeli» segadusest.
Või peaks ehk vastukaaluks väitma, et on siiski üks keel? Ja et see on kunsti keel? Selle oskamist näitustelt alati ei leia, kuid Krosmann valdab seda. Ta jutustab selles keeles üsnagi muhedalt.