Miks peaks Tartus valima valimisliitu Koostöökeskus?

Malle Salupere Valimisliit Koostöökeskus – Tsentr Soglassija, linnapeakandidaat Foto: TPM

Tartu neljast valimisliidust tahtis sellele küsimusele vastata kaks – avaldame need täna ja ühtlasi lõpetame sellele küsimusele vastuste avaldamise.

VL Koostöökeskus – Tsentr soglassija

Üksteist toetades

Malle Salupere
Valimisliit Koostöökeskus – Tsentr Soglassija,
linnapeakandidaat

Millest alustada? Mõistagi on vahendid rohkem kui piiratud, kuid kõike ei saa rahaga mõõta ning küllalt tihti on hea tahe ja algatusvõime enamgi väärt.

Kõige olulisem on koostöövalmidus ning teotahteline õhkkond. Mitte mingid süüdistused ega paljastused ei suuda kriipsuvõrdki muuta seda, mis on juba toimunud ja möödas. Mineviku mäletamine ei pea tähendama minevikus elamist, mis tekitab – Underit tsiteerides – tunde: Olen nagu tagurpidi sõudja,/ silmad ikka minevikku säet. Aga võib ka robustsemalt, meenutades anekdooti vanaeidest, keda kõditas ammuse vägistamise meenutamine.

Peaks ju kõigil valituks osutunutel olema üks eesmärk – linna areng ja selle elanike heaolu. Tuleb toetada üksteist selles, mis kõiki ühendab, ja mitte kulutada energiat vaenu õhutamisele või selle otsimisele, mis lahutab.

Austades demokraatliku ühiskonna põhimõtteid, ei pea me kedagi a priori vaenlaseks ega vastusta ühtki mõistlikku ettepanekut. Näiteks ei vajata mitte ainult raha, vaid eeskätt koostööd selleks, et päästa meie järelkasv hukatuslike meelemürkide (ma trahviksin sõna «mõnuained» avaliku kasutamise eest!) ja kasvava kuritegevuse küüsist.

Hiljutine küsitlus näitas, et kümnest õpilasest ligi kaheksa hindab seda koolielu kõige olulisemaks probleemiks. Just sellega on seotud kõik meie turva- ning kasvatusprobleemid.

Tuleb kriitiliselt üle vaadata linna eelarve ning leida võimalusi ranitsatoetuste säilitamiseks vähemalt kuni keskmise sissetulekuga peredes (nemad ei peaks maksma ka lisaraha koolilõuna eest) ning alla 5000 krooni pensioni saavatele pensionäridele jõulutoetuste maksmiseks.

Laste olukord, haridus ja tervis peab olema riigi ja omavalitsuse prioriteediks; sest tugeva järelkasvuta on kõik programmid tulevikuta.

Koostada munitsipaalprogramm tartlaste tööhõive parandamiseks, nähes ette ka võimalusi osalise tööajaga töötamiseks (eriti emadele) ja hädaabitööde organiseerimiseks.

Linna eelarvest ja riigieelarvest taotletava lisaga ehitada aastas vähemalt üks 40 korteriga munitsipaalelamu. Tartu häbiks on meil veel sadu sundüürnikke. Ka kriisi ajal on võimalik minna sõnadelt tegudele.

Need puudutavad vahetult iga linnaelanikku, olgu ta eraauto omanik, bussisõitja, jalgrattur või «inimkonna parim osa», jalakäija. Kõik nad peaksid olema võrdselt olulised, kuid siiani käib peamine tants Tema Kõrguse auto ümber, kuigi statistika järgi on see olemas vaid pooltel leibkondadel.

Sealjuures on eriti magalarajoonides vähe mõeldud parkimisvõimalustele ja neljarattalised hõivavad üha enam mängumurusid. Autodele mugavaks tehtud Sõpruse silla ringtee sunnib jalakäijaid tegema kilomeetripikkust ringi Eedenisse pääsemiseks või koormama ühissõidukeid liigsete ümberistumistega, kuna poe juures on vaid ühesuunaline peatus.

Bussigraafikud on hoolimatult koostatud, sest nii mõnelgi suunal, pealegi kesklinnas, tuleb kobar busse korraga ja siis on pea pooletunnised vahed. 

Ka vanurid teavad, et käimine on kasulik, aga kui jalad valutavad, tahaks vahel istuda ehk pinki. Ametiautodega et midagieijuhtuksjuhtlased (Siig/Jevtušenko), peljates, et neid võiksid kasutada üksikud asotsiaalid või lõhkuda sama üksikud huligaanid, on jätnud aga sellest võimalusest ilma kogu meie vananeva elanikkonna.

Rattateede ehitus kaldub potjomkinlusse ja vohav liikluskultuuritus teeb selle sõiduriista lausa eluohtlikuks. Nii mõnelgi kitsal tänaval (näiteks väheste jalakäijatega Tähe tänav) võiks kõnniteed kasutavate jalgratturite trahvimise asemel leida mõistlikke kompromisse.