Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
tartu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kellamehe ameti võtab ajapikku üle masin
Lisatud video!

Kiriku kellamees on iidne ja auväärne amet. Eestlaste mällu on sööbinud vähemalt kaks selle töö tegijat.


Paunvere kellamehe Lible kirjutas surematuks Oskar Luts. Teine tuntud kellalööja on oma lell Gustav Suitsu nukras luuletuses «Kerkokell». «Oh kuule: kerkokellä lüvväs,/ see lööja om su oma lell!/ Heng niikui taiva poole püvväs,/ nii rasselt kaibap, ikep kell.»



Helistamine ja löömine


Kurbust ja rõõmu kuulutavad kellad tänaselgi päeval, sest ilma matuste ja laulatusteta ei saa elu edasi minna. Ühtlasi kutsub üle majade kaikuv kõla koguduse liikmeid jumalateenistusele.



Ja kuigi kellade helistamine (kell kiigub, tila ripub) või löömine (tõmmatakse tila, kell seisab paigal) on siinmail jätkuvalt tarvilik, leidub jäägitult sellele tegevusele pühendunud inimesi üha vähem.



Tartus on Lible ja oma lelle ülesannetes üpris tihti Vadim Rebase ja Kalle Vilbaste. Esimene neist laseb kõlada kelli Pühade Aleksandrite kirikus Sõbra tänavas ja teine Jaani kirikus.



Mõlemad õpivad usuteadust Tartu Ülikoolis. Rebase on esimesel kursusel, Vilbaste on teoloogia magistrantuuris. Kumbki neist ei ole aga oma kirikus ameti poolest kellamees: Vil­baste on valvur-administraator ja Rebasest sai kolm kuud tagasi diakon.



Kui Vilbastel on asja kellatorni oma kahe hoolealuse, kokku 970 kilo kaaluva Peetruse ja Pauluse juurde, siis tuleb tal tõusta taeva poole 135 astet mööda.



Ja hea, et see pika habemega mees on suhteliselt kleenuke. Kui ta oleks näiteks kettahiiglane Gerd Kanter, jääks ta teel kellade juurde ühes kohas, kus laiust on 47 sentimeetrit, torni kinni nagu tropp padrunisse.



Pikaldasel ülesrühkimisel möödub Vilbaste ühes teises kohas müürikividesse hõõrdunud pöidlajämedustest vagudest. Need on tekkinud aastakümnete kaupa müüri nühkivatest köitest, millega ilmselt orelirõdult vanasti kellad kõlama pandi.



Nüüd tekitab Jaani kirikus helisid elektroonika abil juhitud masinavärk. Lülitid asuvad esimesel korrusel, kust on võimalik panna Peetrus ja Paulus kõmisema automaatselt. Kuid mõnikord juhtub, et üleval tornis lülitub automaatkork välja. Ja valvur-administraator võtab taas ette 135 astme ülelugemise.



Kolm-neli korda vähem trepituhve tuleb Sõbra tänava kirikus astuda ülespoole diakon Vadimil. Kuid kellade löömine on see-eest raskem. Nimelt tekivad helid raskete köite ja nööride sikutamisest. Ja kelli on enam kui kaks korda rohkem kui südalinnas Jaani kirikus.



Kolm kella on suured ja kaks väiksed, kõige suurem kaalub 27 puuda ja 32 naela ehk umbes 445 kilo. Kogu see ansambel tekitab oskuslikul löömisel rõõmsalt heliseva kooskõla.



Et aga Pühade Aleksandrite kirikus käib koos väga väike kogudus, siis on selles rakendatud ka ainult kaks vaimulikku. Nii tulebki teenistuse aegu leppida enamasti vaikivate kelladega, sest diakon Vadim peab koos isa Orentiga teenima altari läheduses.



Kellalöömiseks ei ole ta erilist koolitust saanud. Eeskuju on tal võtta isa Rostislavilt, kes teenib põhiliselt Valgas, kuid vähemalt kaks korda aastas ka Tartus Uspenski kirikus.



Hing kellalöömisesse


Kellalöömine jumalateenistusse kutsumiseks käib käsitsi ka Peetri kirikus Narva mäel.



Õpetaja Kalle Mesila on küll osalenud arutlustes, mis käsitlevad helisevasse toimingusse elektri kaasamist, kuid ta ei poolda seda. «Asjatundjad ütlevad, et kui inimene lööb kella, siis paneb ta sellesse oma hinge, ja tulemuseks on hoopis teine kõla,» selgitab ta.



Tartu kirikukellad


Peetri kirik


Peetri kirikul on kaks kella, mõlemad on nimeta. Väiksem kaalub umbes 260 kilo ja muretseti juba enne kiriku sisseõnnistamist, seega enne 1884. aastat. Suurem kaalub 600 kilo ja pandi üles 1890. aastal. Mõlemad valati Peterburi lähedal Gatšinas, suurema puhul on lisatud: Lavrovi vabrikus.



Väiksema kella heli on pisut heledam ja tuhmim. Suurema kellaga juhtus äpardus: varsti pärast tarvituselevõttu murdus küljest tükk, nii et kella parandamiseks tuli see tehasesse tagasi saata.



Mõlemad kellad on ühendatud tornis paikneva ajanäitajaga ja helisevad kellamehhanismi kaasabil iga veerand tunni tagant, jumalateenistuste kellalöömine käib käsitsi.



Pauluse kirik


Pauluse kiriku kellad jõudsid Tartusse 1. novembril 1923 ning õnnistati altari ees sisse sama aasta 13. detsembril. Need on terasest ning valatud Bochumis, Ruhri tööstuspiirkonnas Saksamaal.



Kellade nimed on Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel. Suuremal kellal on tekst «Ma olen hüüdja heal: tehke tasaseks Issanda tee Joh ew 1,23 Tartu Pauluse kogudus oma kallile kirikule Jumala auks 1922 aastal koguduse XII ja kiriku V aastapäewa puhul». Väiksemal kellal on tekst «Minu keel peab Sinu õigust kuulutama iga päew su kiitust Taaw l. 35,28».



Suurem kaalub 1280 kilo ja väiksem 800 kilo. Suurem kõlab nagu noot dis ja väiksem kõlab nagu fis. Kellalöömine käib käsitsi.



Jaani kirik


Jaani kiriku kellad saab helisema panna automaatselt ja lülititega.



Jaani kiriku kellad on paigaldatud aastal 1999, valatud Saksamaal Karlsruhes, kaaluvad kokku 970 kilo ning nimeks on neile antud Peetrus ja Paulus. Nad kõlavad nagu noodid si-bemoll (Paulus) ja sol (Peetrus).


Kellade pihta löövad automaatselt elektrikoputid, mida juhib elektroonika. Lülitite abil saab kella lüüa ka igal vajalikul hetkel.



Katoliku kirik


Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku ehk lühidalt katoliku kiriku tornis on kolm kella. Need on paigaldanud üks Saksa firma.



Üks kelli on paavsti nuntsiuse Erwin Josef En­deri kingitus aastast 2000. Kellade löömine käib elektrikoputite abil.



Metodisti kirik


Metodisti kirikus Toome serval ehk Püha Luuka kirikus on Tartu kõige uuem kirikukell. See on pühitsetud 22. juunil 2008 ja üles tõstetud sama aasta 27. juunil. Kell kaalub 65 kilo, nimeks on Johannes ja heliseb nagu esimese oktaavi A (nagu koorijuhtide helihark, 440 Hz).



Tartu uusim kirikukell on valatud meister René Spielmanni juhtimisel


Aarau linnas Šveitsis Rüetschi kellavalutöökojas. Seal on kelli valatud juba 1367. aastast peale.



See kell on mõeldud käsitsi helistamiseks, selleks on tal vastav hoob ja 12 meetri pikkune köis, mis ulatub torni sisemuses treppide vahel kuni esimese korruseni.



Jüri kirik


Suurmärter Georgiuse ehk Jüri kirikus Narva maanteel on kolm kella. Suurim neist on ilmselt malmist ja pärineb 19. sajandi viimasest veerandist. Kaks ülejäänud kella on pronksist ja valatud samal ajal. Kesk­mise kohta on teada, et see on valatud Peterburis Stukolkini tehases. Kellalöömine käib käsitsi.



Sõbra tänava kirik


Kõige suurem kell kaalub 27 puuda ja 32 naela.



Tartu Pühade Aleksandrite koguduse kirikus Sõbra tänavas on viis kella, mis on umbes sama vanad kui kirik. Ehituskomitee võttis ki­riku vastu aastal 1915. Kõi­ge suurem kell kaalub 27 puuda ja 32 naela, teatab valatud kiri kella pinnal, seda on umbes 445 kilo. Kellalöömine käib käsitsi.



Uspenski kirik


Tornis on väga vanade kellade ansambel.



Tartu Jumalaema Uinumise ehk Uspenski kirikus Magasini tänavas on kaheksa pronkskella. Suurim on valatud Moskvas Stru­govšt­šikovi tehases aastal 1785 ja kaalub umbes 988 kilo. Teised on pisut uuemad ja tublisti kergemad. Kellalöömine käib käsitsi, tavaliselt lüüakse ainult ühte kella.



Artikli koostamisel on kasutatud koguduste esindajate ja muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektori Ülle Juki andmeid.

Tagasi üles
Back