/nginx/o/2009/06/25/198506t1h284f.jpg)
Olen 10 aastat noorem kui Eesti Vabariik ja Tartu on mulle väga südamelähedane. Muude murede kõrval teeb mulle kõige suuremat hingevaeva olukord siinse raudteejaamaga. See ajalooline hoone müüdi edukale ärimehele, ilma et uuele omanikule oleks esitatud ainsatki kohustust hoone edaspidise ja põhilise otstarbe kohta.
Ometi on ju tegu ühega vähestest otstarbekalt ehitatud jaamahooneist Eestis. Ei olnud selle ümbruses mingeid putkasid, kõik inimeste teenindamiseks vajalik mahtus ühte hoonesse ära.
Noorem põlvkond ilmselt ei tea, et seal oli ka kena restoran, ruumikad ootesaalid, ajalehekiosk, lillede müügilett, võimalus osta kaasa jooke ja suupisteid.
Nüüd aga tahetakse kõige selle asemele teha raudteemuuseum. Tule taevas appi! Kas ka raudtee muutub siis tulevikus muuseumi eksponaadiks? Kõigil ju kallid autod olemas, kes sinna rongi ikka viitsib ronida!
Rongi ootamine ja perroonile pääsemine on kannatuste rada. Veel hiljuti tuli teisele teele lageda taeva alla perroonile pääsemiseks läbida poolpime, ohtlike treppide ja osalise käsipuuga haisev tunnel.
Minu meelest ei ole tarvis ehitada jaamahoone kõrvale mingit putkat reisijate tarvis. Palun lõpetage see mõttetu raha raiskamine ja pange paika jaamahoone põhifunktsioon, milleks ta esiisade rahadega kord ehitatud on!
Viimase õlekõrrena on mul ettepanek: korraldagem Tartu elanike hulgas korjandus raudteejaama päästmiseks. Et vähemalt hoone keskmine osa – endine põhiline ootesaal – säilitataks endisel kujul. Usun, et iga tartlane on selle jaoks nõus ohverdama mõned kroonid, igaüks vastavalt oma võimalustele.
Lähenevate valimistega seoses on mul suur soov, et linnavolikokku ja linnavalitsusse saaksid rahva soovidega arvestavad mõtlevad inimesed, kes ei hoolitseks ainult oma palganumbri eest, vaid tahaksid muuta Tartu elanikesõbralikuks linnaks.