Vanemuine sündis ümber Volkonskiks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peeter Volkonski jagas Tasku raamatukaupluses autogramme.

FOTO: Margus Ansu

Peeter Volkonski selgitab oma värske teose sissejuhatuses, mille kolmandas reas on ropp sõna, et ta kirjutas raamatu rahanappuse ja suure pealekäimise tõttu. Raamatu lugeja näeb, et autor on seda väites luisanud.


Enamik teisi elulooraamatuga viimasel paaril aastal maha saanud kuulsaid eestlasi on lasknud oma mälestused kirja panna mõnel «diktofoniinimesel», nagu märgib Eesti Näitlejate Liidu ja Eesti Lavastajate Liidu liige Peeter Volkonski.



Ta on läinud isepäiselt oma teed, sest tal on sees vägev loomevaim.



Võibolla lausa Vanemuine ise. See paistab ka silma. Kui muistsel ajal Toomemäel suure loomistöö pärast müütiliseks tartlaseks kujunenud Vanemuisel olnuks prillid, oleksid need mehed sarnased nagu kaks tilka viina.



Kaasas heliplaat


Raamatuga ei ole kaasas siiski kannelt, vaid on hoopis heliplaat. Sellele on kantud Eesti Heliloojate Liidu liikme Peeter Volkonski «Viis tantsu viimse-kevade hommikul» ansambli E = mc2 esituses aastast 1983.



Selle kuulamine pärast raamatu läbilugemist süvendab muljet autorist kui ülimalt tõsisest mehest. Laulutsükkel on sügavalt tuumasõjavastane.



Kui raamatu läbilugeja veel ühe korra loetust silmad üle laseb, võib ta märgata, et trükis on koostatud justkui heliteos. Omapärase rütmi annab teksti ja fotode ning valgete, mustade ja kollaste lehekülgede vaheldumine. Refrääniks on suures kirjas naljakad luuletused.



Imelik, et Volkonski ei ole veel Eesti Kirjanike Liidu liige, mida aga on tema ema Helvi Jürisson. Ja kahju, et poeg ei kirjuta emast pikemalt ei selles ega ka oma varem ilmunud kahes isiklikus raamatus («Onu Volgi värsiaabits», 2004, «Volgi naljad», 2008).



Niisiis ilmneb, et värskeim trükiteos on kirjutatud rohkem loomerõõmu pärast. Rahanappusest tehtud raamatus oleksid Volkonski suhted naiste, laste ja alkoholiga kindlasti suurema tähelepanu all. See müüks rohkem kui kunstipärase kirjanduse poole kaldu teos.



Laiu lugejate masse ligitõmbavate roppustega on Volkonski samuti koonerdanud. Oma sugulase Mihkel Raua, raamatu «Musta pori näkku» autori kõrval on ta selles suhtes ikka täielik poisike, kuigi sai 12. septembril 55-aastaseks.



Raske välja öelda


Volkonski pole osanud välja mõelda ka kaubanduslikku pealkirja. Seda on suisa raske välja öelda.



«Palun «Ii-ess-bee-enn – üheksasada seitsekümmend kaheksa – üheksa tuhat üheksasada kaheksakümmend viis – üheksa tuhat üheksasada kaheksakümmend – kuus – üheksa»,» tuleks ostjal poes küsida.



Kõigest hoolimata on «ISBN 978-9985-9980-6-9» (Volkonski raamatu rahvusvaheline number) menukas. Apollo raamatukaupluse veebisaidis oli see teos nädala enim müüdud raamatute hulgas esikohal. Vähemalt «eila veel».



Raamat


Peeter


Volkonski, «ISBN 978-9985-9980-6-9»,


kirjastus Menu,


160 lk ja CD.

Tagasi üles