Triin Raudoja: Väikese toidupoe vaevad

Triin Raudoja

FOTO: Postimees.ee

Vanasti oli igaühe kodukoha lähedal üks väike ja eriline kauplus. Seal teadis müüja kõiki püsikundesid nime pidi ja ka seda, mida keegi osta tahab. Tihti tõid vanemad inimesed müüjatele lilli või pannkooke. Lisaks sai kurta ka oma muresid või lihtsalt oli keegi, kellega võis rääkida.

Jaekaubandus on oluline valdkond nii iga inimese kui ka riigi seisukohast: 2006. aasta viimases kvartalis oli jaekaubanduses hõivatuid keskmiselt 12,12 inimest igas ettevõttes, kusjuures kõigis Eesti ettevõtetes oli neid keskmiselt 11,84.

Statistika alusel on kaubanduses kõige rohkem 1–9 töötajaga ettevõtteid (81% koguarvust), samas on võrdlemisi suur osatähtsus ka suurettevõtetel – seda fakti ilmestab meiegi linnapildi muutumine, sest suuri ostukeskusi ehitatakse üha juurde.

Kümme aastat tagasi oli Eestis palju väikseid ja armsaid kioskeid ning toidukauplusi, nüüd on enamik neist suletud. Kas põhjused on lihtsalt tarbijakäitumise muutustes või milleski muus?

Suur väikest ei näe

Tihti on väikekauplustele ette heidetud kõrgeid hindu, väikest kaubavalikut, ruumide räpasust ning müüdava kehva kvaliteeti. Kuidas paistab tegelikkus poepidaja silma läbi?

Väikekauplustes on kõrgemad hinnad tingitud mitmetest asjaoludest. Kõige olulisem on see, et juba hulgifirmad müüvad väikepoodidele kaupa kallimalt, kui seda näiteks müüakse mõnes kaubanduskeskuses. Kõige lihtsam näide on piim, mille sisseostuhind on väiksele toidupoele ligi krooni võrra kallim kui Säästumarketis.

Loogiline oleks vahetada hankijat, kuid seegi pole võimalik, sest suured piimatootjad ei tegelegi enam väikeklientidega – nende arvates on see liiga tülikas ja riskantne. Seega on Tartus ja Tartumaal põhiliselt üks hulgifirma, kes varustab väikekliente, pakkudes erinevate piimatootjate tooteid.

Väikse toidukaupluse pidaja on sunnitud sõlmima lepingu just selle hulgifirmaga või siis ise oma kauplust varustama, ostes näiteks Säästumarketist piimasaadusi. Sisuliselt on tegu monopoolsusega piimatoodete turul.

Kaupluse varustamine teiste toiduainetega pole nii hull, väikeklientidega tegelevad veel nii alkoholi kui ka muude jookide suurtootjad. Siin aga valitseb teistsugune poliitika – kehtestatud on kehvad maksetingimused ja/või miinimumtellimused.

See tähendab, et tellimuse esitajale on kehtestatud piirmäär, mille peab tingimata ületama. Loomulikult tuleb kõike võtta tervete kastidena. Seega on poepidaja sunnitud tellima rohkem kaupa, kui vaja oleks. See kaup jääbki seisma kauemaks, mistõttu kvaliteet langeb ja säilivusajad jäävad lühikeseks.

Loomulikult on sellest tingitud ka väiksem sortiment. Et ruumid on kitsad ning vaba raha vähe, tuleb sortimenti targalt valida. Lühikesed maksetähtajad teevad olukorra veelgi hullemaks, sest raha on ju kauba all kinni, tekivad makseraskused.

Tegemist on suletud ringiga. Ainuke väljapääs oleks vaba rahahulga suurendamine, mis on aga raskesti teostatav.

Ühed nõuded kõigile

Miks aga on ruumid räpased ja üldmulje poest halb? Loomulikult on poe väljanägemine iga poepidaja isiklik mure ning mina usun, et kõik annavadki endast parima.

Kehtestatud euronõuete tõttu on iga poepidaja sunnitud järgima paljusid ettekirjutusi, mis on kindlasti parandanud Eestis väikekaupluste väljanägemist. Kui aga raha on pidevalt kauba all kinni, siis ei ole ju millegagi teha lihtsamatki remonti või uuendada seadmeid.

Tehkem üks lihtne arvutus. Kui poepidaja soovib osta uut külmikut, mis kõige vähem võiks maksta 10 000 krooni, siis tegelikult peaks ta käive kasvama 200 000 krooni võrra (tavaliselt on kasumi rentaabluseks kuus 5%). Kasum on nii väike, et investeeringud tasuvad end ära alles pika aja jooksul.

Huvitavad on ka osa euronõudeid. Müüja ei tohi kanda ühtegi ehet, ka mitte abielusõrmust, ega tohi ta näol olla meiki. Ent vaadake veidi ringi kaubanduskeskustes ja öelge, milline pilt teile avaneb? Samas olen poepidajana saanud tervisekaitse inspektorilt märkusi müüja väljanägemise kohta (kandis abielusõrmust).

Ma ei väida, et need nõuded oleksid liiga ranged või valed, kuid nende rakendamine peaks olema üheselt kontrollitav ja käima kõikide kohta. Väga palju on kahjuks jäetud inspektori volialasse ehk tegelikult otsustab inspektor, kust täpselt läheb nõude täitmise ja eiramise piir.

Tüdimus suurtest?

Lisaks on tänapäeval kõigil ettevõtjatel probleeme tööjõuga ning toidukaupluse pidamine pole erand.

Kas nüüd tuleks järeldada, et väikseid toidukauplusi polegi vaja? Minu arvates neid on vaja, eriti just maakohtadesse, sest eks nad ole tegelikult regionaalse tasakaalu tagajad.

Väikekaupluse pidamisega kaasneb küll palju tööd, kuid väikeettevõtlusega alustamine on tihti maakohas ainuke võimalus tööd teha.

Samas usun, et inimesed hakkavad juba väsima suurtest kaubanduskeskustest, tihti ei viitsita pätsi saia või leiva pärast seista pikas kassajärje-korras.

Kui vaadata Eestist välja, näiteks Hispaaniasse, siis seal on valdavad just nn väiksed supermarketid, kus on müügil alati värske sai ja leib ning muu vajalik. Seega on lootust, et Eestiski tulevad tagasi väiksed ja armsad kodukohapoed, kust saab kiiresti kõik hädavajaliku ja lisaks veel müüjalt naeratuse.

Samal teemal: «Veski poe omanik vandus lõpuks alla», TPM, 7.06.

    Tagasi üles