Laureaadiks võrsumine nõuab rammusat väetist

Enn Lust Foto: Sille Annuk

«Ostwald oli selline mees, kes juba Tartus noore õppejõuna töötades näitas üles nutikust leida  iva väga keerulistest artiklitest,» võtab Tartu Ülikooli keemia instituudi direktor, füüsikalise keemia professor Enn Lust kokku Ostwaldi edu võimaliku võtme.

Wilhelm Ostwald formuleeris esimesena katalüüsi alused, teab Lust rääkida. Kuigi ka enne teda olid keemikud katalüüsi uurinud, ei osatud selle osi – termodünaamikat ja kineeti-
kat – seostada.

Termodünaamika ütleb ära, kas protsess on termodünaamiliselt võimalik või ei. Kineetika aga uurib reaktsioonide kiirust. Katalüsaator on aine, mis muudab reaktsiooni teed. Vanasti oli arusaam, et katalüsaator muudab reaktsiooni termodünaamikat, seletab Lust.

«Ostwald oligi esimene, kes ütles välja, et katalüsaator on aine, mis mõjutab küll protsessi kiirust, kuid ei mõjuta reaktsiooni tasakaalu,» võtab Lust keerulise teooria osad lihtsalt kokku. See lihtne lause tõestas lisaks katalüüsi olemusele ka seda, et Nobeli auhind antakse sellele, kes seletab keerulise teooria lihtsalt ära – nagu Ost­­wald 1909. aastal auhinda vastu võttes oma ettekandes ka tegi.

Viimased 100 aastat pole aga Tartu Ülikoolile Nobeli saajaid toonud. Mis on tänases ülikoolis võrreldes Ostwaldi-aegse keiserliku ülikooliga muutunud? Ostwald kirjutab oma memuaarides, et toonase keemiaosakonna raamatukogu moodustasid kaks raamatukappi, mis mahutasid kogu keemiaalase kirjanduse. Täna on Tartu Ülikooli raamatukogus ainuüksi Ostwaldi rajatud füüsikalise keemia alaseid väljaandeid kaks riiulivahet, rääkimata ülejäänud keemiaalasest kirjandusest.

Toona asusid keemiaosakonna laborid ja auditooriumid TÜ peahoone parempoolses tiivas, kus täna omandavad teadmisi ajakirjanikud, suhtekorraldajad ja filoloogid.

Keemiahooneid on praegu suisa kaks: vana keemiahoone, kust käib kiire väljakolimine, ning uus, Eesti kümnendi keerulisimaks ehitusobjektiks nimetatud Che­­micum Ravila tänavas.

Sarnane 19. sajandi lõpuga

Leipzigis sai Ostwaldist 1887. aastal professor, millele järgnes õige pea ettepanek hakata ehitama uut füüsikalise keemia instituuti. Enn Lust teab rääkida, et selle ehitamiseks sai Ostwald 350 000 Saksa marka, mis on praegu võrreldav 350 miljoni krooniga.

Sellise summa eest saaks praegu TÜ uue keemiahoone-ga võrreldava hoone. Chemi­­cumi nime kandev uus maja läks teatavasti koos sisseseadega maksma 419 miljonit krooni. Sarnaselt Ostwaldi füüsikalise keemia instituudiga on ka Chemicum oma aja teaduse tegemise koha tippnäide.

Teadlased lahkuvad

«See oli see aeg, kui tsaarikoda väsis võitlemast Eestis tugeva baltisaksa aadliga ning hakkas looma Riiga tehniliste teaduste õpetamise keskust,» rääkis Lust. Keisrivõim asus eelisarendama Riia polütehnikumi. Seetõttu jäi Tartu ülikool aga üha enam kõrvale.

Ostwald lahkus Tartust osalt seepärast, et Tartus raha teise professuuri rajamiseks ei olnud ning keemiaosakonnas oli professori kohal juba Carl Ernst Schmidt. Riias pakuti aga Ostwaldile professori kohta.

«Tänapäeval peetakse normaalseks teadlaste liikumist ühest kohas teise,» rääkis loodus- ja tehnoloogiateaduskonna dekaan, keemilise füüsika professor Peeter Burk. Ühes ülikoolis tehakse doktorikraad, teises järeldoktorantuur ning kolmandasse minnakse tööle, seletab Burk teadlaskarjääri süsteemi.

«Mõnes kohas on aga häid inimesi lihtsalt nii palju, et korraga ei mahu ära,» seletas Burk. «Nagu tol ajal, nii on ka praegu on rahanappus piiravaks.» Sellega kaasneb paratamatult olukord, kus suure potentsiaaliga teadlased lahkuvad. 

Puudulikud tingimused

Tihti ei olegi heade teadlaste lahkumise põhjuseks madal palk, rääkis Burk. Välisprofessori sisseostmiseks ei piisa üksnes palgarahast, sest teadlased soovivad ka uuringute tegemiseks sobivaid tingimusi. Nende tingimuste loomiseks ülikoolil aga raha napib.

Burk toob näite, et Euroopas antakse ühe külalisteadlase tarvis viie aasta peale kolm kuni viis miljonit eurot. Lust teeb kiired arvutused ning toob näite, et tippteadlasest välisprofessor soovib siin palgaks 100 000 krooni kuus.

Kui viieks aastaks teda rahaliselt kutsuda ei jaksa, siis kutsutakse kolmeks, räägib Lust. Palgaraha, 3,6 miljonit krooni, suudaksid riik ja ülikool veel välja panna, kuid keeruliseks läheb lisaks vaja mineva viie miljoni krooniga aastas, et tagada külalisprofessorile vajalik aparatuur lisaks juba olemasolevale, rääkis Burk. Eesti riik aga kõrgharidust sellisel määral rahastada ei suuda.

Massiülikool?

Keemia erialale võetakse Lusti sõnul praegu isegi vähe tudengeid vastu. 1. septembri seisuga oli Tartu Ülikoolis keemia erialal 126 bakalaureuseõppe tudengit, magistrantuuris 28 üliõpilast ja doktorantuuris 53 doktoranti.

Peeter Burki sõnul langevad esimese aastaga välja ligi pooled tudengitest. Kuna bakalaureuse astmes pole piisavalt lõpetajaid, jääb juba magistran-tuuris osa erialasid, näiteks keemia õpetaja oma, täitmata. Alustanud doktorantidest lõpetavad aga peaaegu kõik.

«Teaduse tegemine ja õpetamine on samasuguses seoses nagu patt ja pihtimus – kui pole pattu teinud, pole ka midagi pihtida,» toob Burk näite. Seetõttu ei nõustu ta väitega, justkui oleks Tartu Ülikool õpetav ja mitte teadusülikool.

Lusti sõnul kaasatakse TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas vähegi asjast huvitatud tudengid ikka võimaluse korral ülikooli töösse. «Me kaasame neid rõõmuga nii palju kui meil vabu vahendeid on: maksame uurimistöö eest stippi ja pakume töökohti, et nad ei peaks minema kuhugi supermarketisse müüjaks või turvameheks.»

Ajast maas

Teaduse areng maailmas on sedavõrd kiire, et Eesti jääb pidevalt maha üksnes rahanappuse pärast. Kuigi uus keemiahoone on kõrgtasemeline, on seal spetsiifiliste uuringute tegemiseks vaja veel kümneid kuni sadu miljoneid kroone.

Uut keemiahoonet olnuks vaja juba kümme aastat tagasi, sest paljud uuringud on jäänud sobivate ruumide ja vahendite puudumise taha seisma ning maailmas on erinevad uurimisrühmad juba kaugele ette läinud, selgitas Lust.

«Olukord on umbes selline, et Eesti tahaks välja panna oma F1 meeskonda, aga kõik, mis meil on, on paar vana Fordi, mida me põlve otsas väga heal tasemel meeskonnaga putitame,» tõi Burk võrdluseks. «Aga raha on nii, et vahel jaksame ühel etapil osaleda,» lisas Lust. «Kiirrongidega ei saa hobuse seljas ratsutades võistelda,» võtab Lust kokku Eesti ja Tartu Ülikooli võimalused täppisteadustes muu maailmaga sammu pidamiseks.

Kas Nobel tuleb?

Kas on võimalik, et me oma teadlased kunagi  maailma ülikoolidest ka tagasi suudame osta ning kui neist mõni kunagi ka Nobeli saab, võiks neid tõeliselt Tartu Ülikooli teadlasteks pidada? «Miks mitte?!» vastab Lust. Küsimusele, kas meil täna on teaduspotentsiaali, millega Nobeli auhinda püüda, tuleb Lustilt aga kiire vastus: «Arvestades Eesti praegust rahastatust on see kahtlane.»