Alatskivi loss loodab oma mööbli tagasi saada

Seni on Külli Mustal õnnestunud Alatskivi lossile tagasi võita vaid see klaver, lootust on, et Müncheni lähedal asuvast lossist naaseb koju ka ligi saja aasta eest siit minema viidud Nolckenite originaalmööbel. Foto: Kristjan Teedema

Müncheni lähistel peituvad balti-saksa suguvõsa aarded. Alles eelmise aasta sügisel õnnestus SA Alatskivi Loss juhatajal Külli Mustal esimest korda siseneda ühte teise, Müncheni lähedal asuvasse lossi, mille sisu on tema jaoks sama väärtuslik kui kuningas Saalomoni kaevanduste aarded.

«Ma ei oskagi seda tunnet ausalt öeldes kirjeldada,» rääkis Must. «Olen seda asja siin südamega teinud ja mul on isiklik suhe Nolckenite maailmaga väga-väga tugev.»

Juba aastaid tühjalt seisev keskaegne loss peidab endas Alatskivi lossi rajanud Nolcke­nite suguvõsa varandust alates eraarhiivist ja lõpetades lauahõbedaga. «Elasin seal esimesel korral kolm päeva ja ausalt öeldes ei oleks ma suutnud olla ühtki päeva kauem, sest kogemus oli liiga intensiivne.»

Must uinus öösel vaid neljaks tunniks, et ärgata varavalges ja hakata arhiivis leiduvat skanneri abil arvutisse kahmima.

Ent Alatskivi lossi perenaisena huvitavad teda veelgi enam Nolckenite portreed ning mööbel, mis Eestist juba 1919. aastal minema viidi. Euroopa Liidu Leader-meetme ning lossi sihtasutuse küllalt suure omaosaluse abil on ta leidnud 40 000 eurot, et see vara Alatskivile tagasi tuua.

«Väga lihtne on hankida uusi asju – võtad hinnapakkumised ja ostad ära,» sõnas Must. «Kui aga on tegu eraomandiga, jääb alati võimalus, et tehingut ei toimu. Praegu on mul põhimõtteline jah-sõna käes.» Selline vastus tuli juba tänavu veebruaris.

Nolckenitega suhtlemine ja isegi nende tabamine meilitsi pole lihtne, nii nagu pole sugugi lihtsad ka pärijate omavahelised suhted. «Mööbli ost võib teostuda homme või millalgi tuleval aastal või ka üldse mitte,» ütles Must.

Igal juhul pääses Must Saksamaa lossi pärast aastatepikkust kirjavahetust ning Nolcke­nite endi paari külaskäiku, mille järel nad jäid rahule Alatskivi lossi taastamistööde edenemisega ja tekkis vastastikune usaldus.

Keerulised suhted

Nolckenitel oli kuus mõisa ja sestap tegid nad enne lahkumist valiku, mida võtta kaasa ja mille võiks Eestis oksjonitel maha müüa. Osa kraamist jätsid nad aga mõisatesse-lossi maha, see veeti paraku pärast sõda laiali. Seni ongi Mustal õnnestunud lossi jäetud Nol­cke­nite varast ainsana tagasi osta kabinetklaver.

Ehkki osa mööblist viidi Saksamaa lossist aastakümnete jooksul ka minema, on just Alatskivi lossist pärinevast olulisim Musta sõnul alles. «Peasaali pehme mööbli suur komplekt, galerii toolid, kabineti laud, vabamüürlaste märkidega kummut-diivan – neid asju on ikka päris palju,» loetles Must.

Seal on ka lossi ehitamise eelset mööblit, mis kuulus Nolckenite ühele esivanemale, 1767. aastal surnud feldmarssalile ja tsaariarmee reformijale krahv Burchard Christoph von Münnichile. Vanade fotode järgi saaks need kõik õigele kohale panna.

«Tahame teha Nolckenite varast püsiekspositsiooni, millele Eestis samasugust kõrvale panna pole,» selgitas Must. «See mööbel pole istumiseks ja laud kirjutamiseks või söömiseks – sellest tuleks näitus.»

Suure osa Nolckenite mööblit on teinud Tartu puusepad. «Vaadates mõningaid mööblitükke, on näha, et tegijaks polnud tippmööblimeistrid, vaid meie kohalikud eesti puusepad,» rääkis Must. «Minu silmis annab see mööblile veelgi suurema lisaväärtuse.»

Heinrich von Nolcken lahkus Eestist abikaasa ja kolme tütrega 1918. aastal. Saksamaal asusidki Nolckenid elama lossi Müncheni lähedal. Nolckeni neljas, Saksamaal sündinud tütar elas lossis viimasena ja pärast tema surma läinud kümnendil jäi hoone tühjaks. Praegu kuulub loss Heinrich von Nolckeni kahele tütrepojale ja ühele lapselapselapsele. Paraku on pärijate suhted Musta kinnitusel omajagu keerulised.

Aeg survestab neid siiski lossi ja ka selles sisalduva müügile ning Nolckenid on Musta sõnul nüüdseks põhimõtteliselt valmis oma pärusvara maha müüma. Vaidlused käivad pigem selle üle, kuidas müüa. «Üks omanikest soovib, et vara vahetaks omanikku tervikuna ja mingit laiali müümist ei tohi olla.»

Väärtuslik arhiiv

Nolckenite arhiivis leidub küllaga sellist, mille kohta Eestis jälgi pole. «Näiteks on seal Luunja mõisa sisevaated, mida meil kusagil pole,» lausus Must. Ta üritas Nolckeni järeltulijaid veenda, et selliste materjalide õige koht on arhiivis ja parem oleks, kui see arhiiv on ajalooarhiiv Tartus.

Ajalooarhiivi kasutusosakonna juhataja Tõnis Türna sõnul saatis arhiiv Nolckeni pärijatele aasta algul kirja, millele sai mitmekuise viivitusega ühelauselise vastuse. «Nad ütlesid põhimõtteliselt seda, et miks ka mitte, aga nad peavad veel mõtlema ja vaatama,» lausus ta.

Igal juhul on ajalooarhiiv Nolckenite pärandist huvitatud, seda enam, et perekonnaarhiivi vanem osa ongi ajalooarhiivis.

Mustvalged fotod tegid ninanipsu

Nolckenid võtsid Eestist lahkudes kaasa ka Alatskivi lossi seintel olnud tekstiiltapeedid. Alles jäid paljad seinad ja sestap polnud sisekujundajal uut tekstiiltapeeti hankides muid infoallikaid peale mustvalgete fotode.

Nüüd aga sai Külli Must Saksamaalt kaasa tüki päriselt Alatskivi lossi salongiseinas olnud tekstiilist (pildil toolileenil) ja üllatusena selgus, et fotode järgi sai restaureerimisel valitud algsega võrreldes hoopis teist värvi materjal.

«Kuidas sa ikka mustvalgete fotode järgi ära arvad,» tunnistab Must.

«Tegelikult oli tegu punase-rohelise kombinatsiooniga, mida kasutati lossis palju rohkem, kui me esialgu arvasime. Meie aga panime salongi seinale sarnase mustriga sinivalge tekstiili. Ka sellel valikul oli siiski oma põhjendus,» selgitas ta.