/nginx/o/2013/07/05/1876342t1h879e.jpg)
/nginx/o/2009/09/16/236611t1h9755.jpg)
Tartu Postimees palus Tartu volikokku kandideerivatel erakondadel ja valimisliitudel põhjendada, miks peaks siinne valija just nende erakonna või liidu linnas võimule valima.
Oma kandidaadid on esitanud Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, Rahvaliit, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja erakond Eestimaa Rohelised ning neli valimisliitu. Osaleb ka üks üksikkandidaat.Täna alustame erakondade vastuste avaldamist.
Viimased kaheksa aastat on meie erakond kuulunud Tartu võimuliitu ja kannab kaasvastutust nii hea kui halva eest, mis linnas tehtud. Meie koalitsioonilepingud olid just sellised, mida valijate antud mandaat lubas kokku panna.
Nüüd on uued ajad. Akna taga on 21. sajand ja kapitalismi õitsengust on asi kaugel. Üldkriis sunnib ka tartlasi pingutama püksirihma. Aga meie arvates tuleb veel enam pingutada ajusid.
Linnavalitsus on kodanikule kõige lähem võimukandja ja kannab suurimat koormat ühiskonna valupunktide lahendamisel.
Keskseks ülesandeks on inimsõbraliku elukeskkonna, noorte perede toimetuleku, haridus- ja kultuurielu jätkusuutlikkuse, eaka põlvkonna ja abivajajate hoolekande, arstiabi kättesaadavuse, teede korrashoiu ning arendustegevuseks investeerimisvõime arendamine.
Vana ja valijatele hästi tuntud erakonnana ei pea me kõiki neid punkte aabitsaliku väärikusega üle kordama. Lisan vaid, et me pole taganenud oma lubadusest tagada tasuta soe koolilõuna igale põhi- ja kutsekooli õpilasele; meie südameasi on piisava arvu lasteaiakohtade loomine linnas; me hindame kõrgelt eakate inimeste panust meie riigi ülesehitamisse ja peame tähtsaks neid toetada.
Buumi ajal oli linna juhtimine nagu vanas action-filmis – kellelgi polnud aega laadidagi, aina lase! Valimiskampaaniates võisteldi, kes lubab maksumaksja raha uhkemalt kulutada.
Pärast oktoobrivalimisi julgevad ilmselt kõik rääkida linna eelarve tegelikust seisust.
Lõppeva aastaga saab kuidagi hakkama, ehkki osa arvete maksmine jääb järgmisse aastasse. Aga 2010. aastal laekumised vähenevad, laenuprotsendid ja püsikulud närivad eelarvet ühest, keskvalitsuse kärped teisest otsast.
Mõned riigid maksavad pärast kriisi veel kaua oma võlgu ja lakuvad haavu. Teised kasutavad kriisi aega struktuurseteks ümberkorraldusteks, teadmiste kogumiseks, koolitustöö tõhustamiseks ja tagavad majanduse kriisijärgse konkurentsivõime.
Üks võtmeküsimusi on vastava kvaliteetse koolitustegevuse väljaarendamine ning just Tartul on selleks parimad eeldused.
Me panustame sellele, et Tartu on Eesti hariduse, teaduse, kultuuri- ja meditsiinipealinn ning kolka-poliitiline lähenemine tema probleemidele oleks kuritegelik nii Eesti kui linna seisukohalt.
Tartu rikkus on tema akadeemilised kodanikud oma loomingulise energia, aga samuti oma vajadustega.
Oponendid väidavad, et hoolimata Tartu mõtlemisvõimest ja -tasemest ei saa me oma linnast ehitada riiki riigis. Aga eeskuju ja seadusandlik initsiatiiv on küll võimalik.
Volikogu võib teha ettepanekuid kriitikat pälvivate õigusaktide ümbertegemiseks, nõuda konkreetsetel juhtudel õigusi erandlahendusteks.
Miks mitte õppida nendegi ELi omavalitsuste kogemusest, kes ei talu vaikides viie kõrvuti kraanikausi nõuet väikepoodides või tööd hirmkalliks ajavaid nõudeid vanade hoonete ümberehitamisel?
Kavatseme linna juhtimise muuta kompetentsemaks, korraldavamaks, avaramaks, avatumaks. Nii kodanik kui ettevõtja ootab nüüdisaegset, pädevat, kiiret, hämarate tsoonideta ja bürokraatlike tõketeta asjaajamist.
Võtmeks on haritud ja tunnustatud linnaametnikud. Praegu ei paista nad poliitikute tagant väljagi. Ilma nende tööta pole igapäevaelu suunamine võimalik.
Linnavalitsus ei pea kõike ise tegema, küll aga hoolitsema, et kõik vajalik tehtud saaks. Loome erinevatele kodanikuühendustele ja -algatustele (linnaosade seltsid, ka eriala- ja huviühingud, õpilaste suvemalev) avaramad võimalused loomingulise initsiatiivi rakendamiseks linna huvides.
Suurt avalikku huvi pakkuvate otsuste langetamisel (nt munitsipaaltranspordi ja munitsipaalpolitsei, suurobjektide planeerimine, koolihoonete tugevam integreerimine linna kultuuriellu jm) ei häbene me ka valimiste vahel linnarahvalt nõu küsida.
Mitte kunagi linna tuhandeaastases ajaloos ei ole tartlane nii palju seljaga Emajõe poole seisnud ja linna juhid vaadanud Tallinna suunas, seljaga Elva poole. Ja näidanud üleväärsuskompleksi ümbritsevate valdade suhtes. Sellest koostööst on karjuv puudus.
Kiiret sekkumist nõuab slummistuv ning päästetehnika eest barrikadeeritud Annelinn oma kvartalisiseste teede ja olematute parkimistingimustega.