Jüri Kõre: meie ja nemad

Foto: TPM

Toimetajaga kirjutamisplaane täpsustades olen pidanud mõnikord tunnistama, et väljapakutud kuupäevaks ei jõua ma kaastööd esitada, sest eesseisev tööreis muudab igapäevase ajagraafiku pingeliseks.

Kord või paar on seepeale pakutud võimalust kirjutada neistki asjatoimetustest, mis mind kodust eemale viivad.

Paraku ei suuda isegi mastaapseid probleeme lahendavad europarlamendi liikmed  alati oma tegemisi kodusolijatele ära seletada. Proovi siis lugejat veenda, et sinu rahvaloenduse korralduse detaile käsitlev Pariisi-komandeering ühiskonnale kasu toob. Kulusid ta ka ei tee, sest need tasub hoopis üks Šoti väikeülikool. 

Miks nii? Küllap on tähtis, et meie arvepidamine paraneks, et me teaksime, mitu kodutut meil ilma peal on, mitu väljarändajat mujal paremat elu otsib jms.

Pole jätkusuutlik!

Siiski saab viimaste aastate  tööreisidel nähtut-kogetut koondada ühe üldnimetuse alla: see on jätkusuutlikkus majanduses, ühiskonnakorralduses, sotsiaal- ja/või rahvastikupoliitikas jm analoogsetes valdkondades. 

Aastakümnete eest suhteliselt abstraktse mõistena käibele tulnud jätkusuutlikkus  tähendab tänapäeval konkreetseid asju. Võtame lihtsa näite, vanemahüvitise, selle Eesti Nokia, mida iga Eesti sotsiaalteadlane vastavalt oma kompetentsile kas auditooriumi ees või kuluaarides tutvustama ja kaitsma peaks.

See pole kerge, isegi näppudel kümne piires arvutav väliskolleeg teatab sulle veerandtunnise vestluse järel: vabandust, see süsteem pole jätkusuutlik. Ja jutt on läbi.

Paraku on tal õigus, kusjuures probleem pole konkreetse toetuse kulukus, mis Eestis ainsa aspektina pisut kriitikat tekitab, vaid selle üldine mõju ühiskonnale.

Lumepalliefekti tõttu tekivad ühiskonnas ootused/nõudmised järgmiste sama kulukate sammude suhtes, mis lõpptulemusena võivad  rahvastikupoliitika ummikusse viia.

Sama reaktsiooni kohtame, rääkides paindlikkusest Eesti tööturul. Tähele on pandud tõsiasja, et meie  vallandushüvitise maksmise aega on karmilt lühendatud. Kuid  hoopis suuremat huvi pakub tööturu ajaline, geograafiline, sooline jm paindlikkus, mille kohta häid näiteid on raske leida.

Kuuldes, et üürikorterid moodustavad meil ligi 14 protsenti kõigist eluruumidest ja neistki ainult vähema kui 10 protsendiga tehakse üüritehinguid turul, on järeldus kiire tulema: selline korteriturg pole paindlik ega stimuleeri ka tööturu paindlikkust.

Selgitus, et selline seis on 1990. aastatel saavutatud riigi ja kodanike kokkuleppe tulemus (riik soovis maksimaalset erastamist ja kodanikud maksimaalset omanikuks saamist) «läheb peale» vist ainult tšehhidele, kes valisid reformiks pika ja vaevarikka tee ning maadlevad erastamisega tänaseni.

Et Tšehhi omavalitsused küsivad elanikelt turuüüri, siis tunnevad sealmail ennast represseeritutena mitte era-, vaid munitsipaalkorterite elanikud. 

Võimalus sekkuda

Seega pole  eelmisel kümnendil Maailmapanga jt pankurite disainitud Kesk- ja Ida Euroopa ühetaoline ja  kindlas valdkonnas ühtemoodi edukas või ebaõnnestunud regioon. Kuid sõna jätkusuutlikkus (või jätkusuutmatus) trügib vägisi piirkonna slo-ganiks.

Eestimaa elanike enamik on rumala havi kombel alla neelanud poliitikute visatud sööda – et tänaste probleemide  põhjus on ülemaailmne rahandus- ja kinnisvarakriis.

Pimedas ruumis räägitakse poolihääli ka Rootsi pankade möödalaskmistest. Kuid erinevalt rahaturust on kinnisvaraturg rahvuslik, Eestis osaliselt isegi lokaalne (on palju piirkondi, kus uusehitisi napilt). Seega on tingimused, milles nii rahatoojad, arendajad kui ka tarbijad toimetavad, kohapeal paika pandud.

Kesk- ja Ida Euroopas leiab nii mullistunud kinnisvaraturgusid kui ka neid, mis tänu kohalikele regulatsioonidele on arenenud pigem mõistlikult.

Arvesse võttes  elamufondi suurust (läänepoolsete naabritega võrreldes kuni kolm korda vähem  pinda inimese kohta) ja kvaliteeti (suur remondivajadus) on jutt kinnisvarabuumist, üleproduktsioonist jms Eestis tervikuna mõttetu.

Tõsi, keegi ei saa eitada asjaolu, et valdkonna areng on  mõõdutundetu maa ja eluasemetega spekuleerimise, ebamõistlike kasumisoovide ja pankade vastutustundetusega aastateks toppama pandud. Kuid valitsuse varjatud suundumus vähendada niigi nappi sekkumist (see hakkab silma värsketest, ehitussektori stagneerumist ennustavatest tööturu prognoosidest) pole ka otstarbekas.

Vastupidiselt väidetavale on valitsusel maksupoliitikaga võimalik takistada uute mullide mastaapi. On võimalik soosida kinnisvaraturu paindlikkust (stimuleerida üürieluruumide ehitust). Ja toetada laulva revolutsiooni aastate põlvkonna pääsu eluasemeturule, nii nagu 1990. aastate reform toetas nn võitjate põlvkonda (tollaseid 30-aastaseid).

Oleme erinevad

Koondades oma mõtteid jätkusuutlikkusest, meenus, et mitmes organisatsioonis või võrgustikus, kellega ma koostööd teen, on viimastel aastatel loodud n-ö Kesk- ja Ida-Euroopa sektsioon.

See on ratsionaalse põhjenduse (nii on organisatsiooniliselt lihtsam ELi uusliikmetega koostööd teha) taha peidetud mõistaandmine, et see piirkond ja tema probleemid on ikka selgelt teistsugused kui vana Euroopa mured.

Kord ühel paari aasta tagusel Rumeenia reisil küsisin sealselt kolleegilt, millist parteid või maailmavaadet ta esindab. Vastus oli üllatav: mis tähtsust on selle partei nimel, me kõik pärineme kommunistlikust parteist.

Seepärast ei maksa alati otsida seletust tõrgetele Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete dialoogis Venemaa lobitöö üle, mõne suurema liikmesriigi erihuvidest vms.

Kui pidulikel puhkudel tulevad Ida-Euroopas poodiumidele ikka needsamad näod, mis kakskümmend aastat tagasi (siis taga-, nüüd esireas), küsitakse Läänes paratamatult: mis poliitikat teil tegelikult aetakse, on see siiras ja jätkusuutlik? Sest eelnev ühiskonnakorraldus, mille avalik loosung oli «Kõik on võrdsed» ja kirja panemata reegel «Mõned on võrdsemad», on oma jätkusuutmatust tõestanud.