Itaallanna Maria-Rosaria Messina lamab küll veel haiglavoodis, aga ei kahtlegi, et ühel päeval istub ta taas mootorratta sadulasse. Mitte küll sama BMW sadulasse, mis tal oli, aga mõne järgmise selga kindlasti.
Itaallanna eelistas end ravida Eestis
17. september 2009, 09:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria-Rosaria Messina armastab vabadust, rattaid ja maanteedel vastu tuhisevat tuult nii, et tsiklinaise elust loobuda ei kavatse.
Ka pärast 13. augusti ränka liiklusõnnetust Ida-Virumaal, kus ta vasak jalg reiest labajalani sodiks muutus.
«Minuga ei ole 15 aasta jooksul varem ühtegi õnnetust juhtunud,» naeratab ta pisut nukralt, aga on uuesti lootusrikas. Sest jalg on alles ja paraneb ning laupäeval võib ta lennata Itaaliasse. Ta saab terveks.
Õnnetus pärast Narvat
Itaallastest mootorratturite grupp, mis koosnes 18 rattast ja 25 reisijast, liikus 13. augustil Sankt Peterburgist Tallinna suunas. Tuur oli poole peal. Nad olid läbinud Rumeenia, Ukraina, Venemaa. Ees seisid Eesti, Läti, Leedu ja siis Tšehhi. Paarkümmend kilomeetrit pärast Narvat tuli kokkupõrge.
Maria-Rosaria Messina ütleb, et ta ei mäleta midagi, sest ärkas alles haiglavoodis.
Aga teada on, et kuidagi oli ta oma rattaga kaldunud vastassuunavööndisse ja seal kokku põrganud sõiduauto Audiga. Autojuhtki sai viga, aga kergemalt, ja tema viidi Ida-Viru keskhaiglasse. Messina toodi kiirabiga aga Tartusse.
Naisel olid arstide keeles reieluu, sääreluu ja labajalaluu hulgikillustunud lahtised murrud. «Need olid väga halvad murrud,» kommenteerib traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku direktor Aivar Pintsaar.
Esimese, fikseeriva operatsiooni võttis ette Sigrid Paul, järgmised neli operatsiooni tegi Pintsaar.
Pärast esimest operatsiooni mindi patsiendi juurde ka ettepanekuga, et nüüd on tal võimalus sõita ülejäänud ravi saama kodumaale. Messina küsis, kui kaua võib ravi kesta. Vastus oli: vähemalt kuu!
Itaallanna pidas nõu kaasas olnud sõbraga, kes õnnetuse tõttu talle Eestisse toeks jäi, vahetas infot tuttavate itaallastest arstidega ning koos otsustati, et Tartu on hea koht.
Pintsaar märkis, et temaltki küsiti, kuidas nad ravida kavatsevad. Kui Pintsaar kõneles mini-invasiivsest MIPPO-tehnikast ja muudest üksikasjadest, oldi teisel pool veendunud, et niisugune tase on Euroopa keskmine ja enamgi.
MIPPO-tehnika (Minimally Invasive Percutaneous Plate Osteosynthesis) tähendab inimkeeli, et see toetab paranemist viisil, et murdu ennast ei avata. Nii säilib murru piirkonnas maksimaalne verevarustus ja ka luud kasvavad paremini kinni.
Maria-Rosaria Messinal on Itaalia kindlustuspoliis, mis tänu euroliidule on maksev ka Eestis. Vaja oli ainult asendussertifikaati. Pintsaar märgib, et ta ei julge kogu ravi hinda täpselt öelda, aga üle 100 000 krooni on kulunud kindlasti.
Suur saladus
Üks raske hetk on Maria-Rosaria Messinal kodumaale jõudes siiski ees. Nende grupp on ammu Itaalias ja tema vanemad teavad, et nende mootorrattahull tütar peesitab praegu kusagil Horvaatias.
«Ma ei ole vanematele seda lugu veel rääkinud,» tunnistab naine.