Maanoortel on oma A-rühm

Elina Randoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil vasakult Tartumaa Noortekogu liikmed Kadri Tõrva, Airi Park ja Kristel Laurits.
Pildil vasakult Tartumaa Noortekogu liikmed Kadri Tõrva, Airi Park ja Kristel Laurits. Foto: Andres Ehrenpreis

Kui oled noor, elad väikses kohas, pea on täis mõtteid, mida võiks kodukohas muuta, kuid alustada ei oska kusagilt, siis on kõige õigem võtta ühendust Tartumaa Noortekoguga.


Nagu legendaarse telesarja A-rühm kangelased tõttavad nad kohale, et aidata neid, kes oma muredega ise hakkama ei saa.



Ainult et sõjaveteranide asemel on keskkooliealised poisid ja tüdrukud, kes aitavad maanoortel oma sõna vallajuhtide ees maksma panna ning teavitavad noori nende õigustest ja võimalustest.



Riigi asutatud ja kolm aastat tegutsenud Tartumaa Noortekogul on 15 tegevliiget.



Lapsest saati aktivist


Kristel Laurits on noortekogusse kuulunud kaks aastat ning aasta olnud selle juhatuse esimees. Tema aktivistikarjäär sai alguse juba neljandas klassis, kui ta läks vallatöötajale rääkima, et neil võiks olla uisuväli, ning ta sõbralikult pikalt saadeti.


Kadri Tõrva sattus noortekogusse Kristeli kaudu. Nähes teiste liikmete aktiivsust, hakkas ta ka koolis sõna võtma ning tänaseks on temast saanud Eesti Õpilasesinduste Liidu avalike ja välissuhete juht.



Airi Park on Kadri klassiõde  ning tuli temaga eelmisel aastal kaasa. Tuli ja jäi. «Vaatasin, et inimesed tahavad midagi ära teha, ja mõtlesin, et üritaks ka midagi muuta,» toob tüdruk välja põhjuse, miks teda ja teisi noortekogusse tõmbab.



«Meie eesmärk on kaasata maanoori ja kaitsta nende huvisid ja võimalust kaasa rääkida neid puudutavates valdkondades nii maakondlikul kui kohalikul tasandil,» räägib Kristel iseenesestmõistetaval toonil asjadest, mis 17-aastastel ometi üle pea peaksid käima.



Seda, et nad pole tühja peaga arad nukukesed, tuleb aeg-ajalt selgeks teha ka mõnele vallaametnikule. «Alati on ikka selliseid vanakesi, kes arvavad, et nad on vanemad ja targemad ja mida need noored ikka teavad, selliseid hästi skeptilisi, kes üritavad manipuleerida,» räägib Kadri.



Kristel lisab, et vahel kuuleb vallavanemalt ka seda, kuidas nende vallas on kõik väga hästi ja et muidugi tehakse kõik soovitatu kohe ära. Hiljem kohalike käest tagasisidet saades tuleb aga välja, et ainult jutuks on see jäänudki.



Sellised juhtumid korvavad aga need omavalitsuste juhid, kes annavad endast parima, et midagi saaks tehtud. Positiivne kogemus saadi kevadiselt osaluskohviku ürituselt, kus ühise laua taha kutsuti asju arutama just noored, noorsootöötajad ja vallavanemad.



Erakondlikul tasandil ühtegi vallajuhti mõjutada ei õnnestu, sest kuigi ühe erakonna liikmeid on Kristeli sõnul noortekogu juhatuses rohkem kui võiks, on organisatsioon ise täiesti apoliitiline. «Meil on põhiline see, et noor valiks, mitte keda ta valib.»


Kõige rohkem on noortekogul südamel noortekeskused. «Sellest, kui noored joovad, ei tehta väljagi, ainult öeldakse, et noored on pahad. Aga noored joovadki sellepärast, et neil ei ole midagi muud teha!» on Kristel pahane.



Just noortekogu algatusel sai korda Kallaste noortekeskus ning asjad on liikuma hakanud ka Rõngus, kus noored ja vallaametnikud on omavahel kontakti saavutanud ja ajavad nüüd asju ilma välise abita.



Tulevikus võikski see just nii välja näha: igas vallas on noorte volikogu ehk kohalikud noored ise tegelevad oma probleemidega ja esindajad on ka maakonna noortekogus.


Seda saavutada ei ole aga lihtne, sest suurim mure, millega noortekogu tegelema peab, on noorte endi tohutu passiivsus. «Selline tunne, et on täiesti võimatu neid motiveerida või kaasata,» kurdab Kadri, et aktiivne olemine seostub noortel tihti nohiklusega.



Võib uhke olla


Noortekogud peaksid tegutsema kõigis maakondades. Erinevalt paljudest teistest on Tartumaal suudetud aga kogu aeg hoida lippu kõrgel ja tegevust järjepidevana.



Juhatuse esimees ise leiab, et kolme aasta jooksul on väga palju ära tehtud. Alati võiks ju rohkem, arvab Kadri. «Ega Roomat ka ehitatud ühe päevaga,» toob Kristel välja aga ilmselge tõsiasja. «Ei saa loota, et me oleme kohe suured.»



Kui tahad kodukohas midagi ära teha


• mine noorsootöötaja, sotsiaaltöötaja või huvijuhi juurde, räägi oma mõttest


• kui vastus ei ole eriti julgustav, otsi juurde mõttekaaslasi


• abi või infot saab netiaadressilt http://noortekogu.tartumaa.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles