Oleg Pissarenko leidis muusikast lihtsuse

Narvas 31 aastat tagasi õpetaja peres sündinud ja Tallinnas Otsa kooli lõpetanud Oleg Pissarenko võttis Werneri kohviku õue kaasa oma lahutamatu kaaslase kitarri. Foto: Sille Annuk

Muusikas peitub kõige muu hea ja parema kõrval ka palju vabadust ja suurt lihtsust, rääkis kitarrist, helilooja ja muusikapedagoog Oleg Pissarenko, kes elab viiendat aastat Tartus.

Miks salvestasite oma muusikat äsja ilmunud plaadile «Prii lapse ilm» just nimelt koos klahvpillimängija Raun Juurikase, bassimehe Mihkel Mälgandi ja löökpillimängija Ahto Abneriga?

Juba ammust ajast on teada, et ei ole kerge saada ansamblisse inimesi, kes ühest küljest mõistavad muusikat ühtmoodi, teisest küljest oskavad suurepäraselt mängida ja kolmandast küljest saavad omavahel hästi läbi.

Selle koosseisuga salvestasime nüüd kolmanda plaadi, eelmise tegemisel osales ka Tõnis Mägi.

Millist muusikat pakub kuulata «Prii lapse ilm»?

Mulle tundub, et selle kohta võib kasutada väljendit džässminimalism, see on lihtsuse ja vabaduse muusika. Salvestasime plaadi küll pooleteise tunni jooksul, aga tegime hästi palju eeltööd. Ma olen tulemusega väga rahul.

Kui palju erineb «Prii lapse ilm» teie neljast varasemast plaadist?

Ma ei ole muusikas endale seadnud kunagi sportlikku eesmärki – et ma mängiksin oma improvisatsioonides ära võimalikult palju noote või et teeksin kellelegi millegi tõestamiseks hästi keerulist muusikat. Mulle on alati tähtis olnud tunnetus ja muusika sisu.
Kui ma vaatan tagasi oma eelmistele plaatidele, siis mulle tundub, et iga plaadiga olen tulnud džässminimalismile lähemale.

Mida tähendab teile džässiliidu kontsertide korraldamine Tartus?

Džässiliit tegi eelmistel aastatel kontserte Ülikooli kohvikus. Nüüd on kohvikuga koostöö katkenud. Ma saan oma sõpru aidata sellega, et esindan neid Tartus ja aitan kontserte korraldada Genialistide Klubis. Minu arust sobib see koht kontsertideks Ülikooli kohvikust palju rohkem.

Kui menukas on džäss praegu Eestis ja sealhulgas Tartus?

Nõukogude Liit pani džässile oma raudse eesriidega kõva paugu. Nüüd on kõik võimalik, aga džäss ei ole enam või ei ole veel moes. Eriti Tartus. Siin on küll festivale koos noortekonkurssidega korraldatud, aga saalid tulevad vaevalt-vaevalt täis.

Ei ole veel moes?! Kas Elleri koolis kolmandat aastat tegutsev rütmimuusika osakond, mida te juhite, ei kinnita vastupidist? Õpib ju seal palju noori muu hulgas ka džässi...

Seda küll, konkurss kooli on väga suur. Praegu õpib rütmimuusika osakonna kuuel erialal ühtekokku 38 õpilast. Osakond laieneb pidevalt. Paar õpilast soovib õppida ka pop-džässviiulit, nõusoleku õpetama tulla on andnud Indrek Kalda.

Tartus oli teid sagedamini märgata alles mõni aasta tagasi. Kuidas teist sai tartlane?

Tartusse tulin viis aastat tagasi, kui olin aasta elanud Viljandimaal. Meil (Olegil ja tema abikaasal Evelinil – toim) ei olnud oma endises elukohas Tallinnas enam võimalik elada.

Tartus olen teinud Tõnis Mäega koostööd, ka seadeid talle, nende hulgas tema oratooriumi «Tarkus» kooriseaded. Olen käinud temaga esinemas ja ta laulis mu eelmisel plaadil kaks lugu. Tartus ei ole muusikutega rohkem selliseid suhteid tekkinud.

Kontsert ja plaat
• 17. septembril kell 21 annab Genialistide Klubis Oleg Pissarenko kaaskorraldusel Eesti Jazzliidu kontserdisarja «Jazzklubi» avakontserdi saksofonist Siim Aimla kvartett Ocean´s 4, mille koosseisus on ansamblijuhi kõrval Heleriin Uib (vibrafon), Reigo Ahven (löökpillid) ja Ara Yaralyan (bass).
• 20. septembril kell 19 esitletakse Genia­­listide Klubis plaati «Prii lapse ilm» (pildil), mille Oleg Pissa­­ren­­ko (akustiline kitarr), Raun Juurikas (klahvpillid), Mihkel Mälgand (bass) ja Ahto Abner (löökpillid) salvestasid kontserdil Eesti Raadio stuudios 12. mail 2009 kell 17–18.30.