Liis Keerberg: Kas kodanikuühiskond on sõnakõlks?
20. märts 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu linnavolikogu 18. jaanuari otsus annab linnavalitsusele vabad käed Laia tänava jalakäijate silla lammutamiseks ja uue autosilla ehitamiseks. Projekti teostamiseks on kinnitatud ligi 166 miljoni kroonine riigihange.
Nii suure summa puhul, mis ületab 16 korda Tartu 2007. aastaks planeeritud investeeringud kõnni- ja jalgrattateedesse, oleks elementaarne eeldada, et asjas said kaasa rääkida vähemalt kõik need linlased, kes silda või jõeäärseid alasid kasutavad.
Konfliktsed seisukohad
Esmapilgul tundub, et nii oligi inimesed on saanud osaleda linna üldplaneeringu koostamises ja ka sillaprojekti keskkonnamõju hindamise protsessis.
Aga kui lähemalt vaadata, kuidas asjad käisid, siis näeme, et avalikkus on põhiküsimuse ehk silla ehitamise otstarbekuse ja prioriteetsuse otsustamisest kõrvale lükatud.
Linn on põhjendanud detailplaneerimisprotsessi ärajätmist sellega, et silla rajamisega seonduv on liiga detailne planeeringu tegemiseks.
Eesti Rohelise Liikumise vaidele saadetud vastuses öeldakse, et põhiline töö avalikkuse kaasamisel tehti ära linna üldplaneeringu koostamisel ja just see oleks olnud koht, kus inimesed pidanuks oma seisukohad välja ütlema.
Aga millist osa üldplaneeringust peaks inimene tõesena võtma, kui ühes ja samas dokumendis on kirjas, et Emajõe koridor koos jõe kallastel paiknevate pargialadega moodustab linna rohelise võrgustiku ühe olulisima linna läbiva koridori; et need alad on linna identiteedi kandjatena suure esteetilise ja puhkeväärtusega; et jalakäigutsoone kesklinnas tuleb laiendada; liiklusskeemiga tuleb vältida tarbetuid sissesõite vanalinna; avalikku huvi ning võimalikke vastuolusid tekitava liiklusobjekti kavandamisel tuleb koostada detailplaneering.
Ja samas öeldakse kõige selle taustal vaid ühes planeeringu punktis lakooniliselt, et Kroonuaia silla ja selle lähedal paiknevate ristmike piisava läbitavuse tagamiseks kavandatakse autosild Laia ja Vene tänava ühendusele, kuid ala täpsem liiklusskeem, mis antud küsimuse lahendama peab, koostatakse edasiste projekteerimistööde käigus.
Kirja pandud tegutsemispõhimõtete konfliktsust näitab seegi, et üldplaneeringu seletuskirja lõpuosas öeldakse: Vabaduse silla rajamise teemaline detailplaneering tuleb ikkagi läbi viia!
Tõrjutud kodanik
Milline osa üldplaneeringust on siis avalikkust eksitav ja tegelikult kehtetu? Miks on linnavalitsus ja volikogu valinud üldplaneeringust elluviimiseks välja üksikud detailid, mis üldiste põhimõtetega kokku ei käi?
Ja miks ütleb linnavalitsus asjast huvitatud kodanikele, et detailplaneeringu koostamine ainult täiendava avalikustamise pärast ei ole lisaks muudele põhjustele mõttekas ka märkimisväärse aja lisakulu tõttu, kui Tartu 2004.2007. aasta arengukava näeb demokraatia arendamise eesmärgina ette linnaelanike võimalikult ulatusliku osalemise nii linnas kui ka riigi tasandil tehtavate poliitiliste otsuste vastuvõtmisel?
Sisuliselt näitab Vabaduse silla juhtum seda, et linnavõimud valivad oma suva järgi, kuidas ja kuna nad olulistes otsustes kodanikke kaasa rääkima lasevad.
Hermeetilist ametnike, poliitikute ja ekspertide keskset otsustamiskultuuri ilmestab seegi, et Vabaduse silla keskkonnamõju hindamise aruande kohaselt oleks silla ehitamise üldine positiivne tulem üsna väike ja lühiajaline.
Ja silla mõju hindamise keerulise punktanalüüsi järgi edestas silla ehitamise variant ehitamata jätmist 0,04 punktiga!
Ka tasuvus on avalike projektide puhul üks olulisim otsustamise kriteerium, sest tegu on ikkagi maksumaksjate rahaga.
Siingi otsustas linn projekti tasuvuse väljaselgitamisest loobuda ja jätta ühtlasi rahvas ilma teadmisest, kas nende raha kulutamisest ka mingit kasu on, samuti võimalusest asjas kaasa rääkida.
Rahvas tahab rääkida
Avalikkuse osalemine keskkonnamõju hindamises näitas, et huvi ja teadmisi kaasalöömiseks on inimestel täiesti piisavalt.
Osalt oli just avalikkuse vastuseis põhjuseks, miks Laia tänavat kahesuunaliseks ei muudetud.
Samas ei olnud silla projekti mõjude hindamise protsess see koht, kus avalikkus saanuks mõjutada küsimust silla ehitamise vajadusest ja otstarbekusest.
Nii et põhimõttelistes otsustes kaasarääkimisse antud juhul selles, kas need 166 miljonit krooni tuleks kulutada autosillale või millelegi mulle avalikkust lihtsalt ei lastud.
Nüüd, kui otsus jalakäijate sild demonteerida on juba tehtud, tuleb linnavalitsusse kirju mitmetelt kodanikerühmadelt, kes leiavad, et otsus on põhjendamatu ega arvesta paljude tartlaste huve.
Tartlase Ott Toometi algatusele nõustus oma nime juurde lisama ligi 400 inimest ja 313 inimest on alla kirjutanud teisele pöördumisele, mis sai alguse üliõpilaste Talveakadeemia teaduskonverentsilt.
Loodan väga, et linnavõimud ei kohtle neid meelt avaldanud inimesi tavapärase ükskõiksusega, vaid hakkab ükskord ometi tõsisemalt võtma avalikkuse seisukohti ja soovi oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida.