Krismar Rosin: ma räägin üksnes tõtt...

Krismar Rosin Pärnu ühisgümnaasiumi abiturient Foto: Pm

Ma tõesti hindan naisi. Samuti tüdrukuid. Hindan ja austan. Just­­kui oleks ma feminist. Oleksin, kuid ei saa, sest tekib oksele ajav vastumeelsus. Ma ei saa hinnata tüdrukuid, kes ei hinda iseennast. Kui inimene ei hinda iseennast, on ta väärtuseta energiakogum, keda ei kavatse hinnata ka teised liigikaaslased.

Kuidas mõista, kas tüdrukul on moraalitunnet ja enesehinnangut? Uskuge või mitte – seksi abil! Pealegi ei ela me keskajal, kus seksist rääkimine oli tabu.

Alaealisi ei tauni

Iseenesest pole seksil midagi viga: vähendab kaloreid ja stressi, tagab hea enesetunde ja kahe inimese suhte. Noorte inimeste, isegi kui nad on alaealised (kuid mitte alla 16 aasta), seksuaalelu ei ole taunitav. See on minu isiklik arvamus.

Aga ainult siis, kui noored on selles valdkonnas piisavalt haritud: teavad turvaseksist, suguhaigustest ja rasedusvastastest vahenditest ning on moraalsed, seksides ainult oma kallimaga, kes ei ole neist viis-kuus aastat vanem. Selge on see, et 14-aastane laps peaks pigem arvutis mängima kui suguelu elama. Aga 16-aastane? Minugipoolest. Ainult oma poisiga ja kondoomiga.

«Las jah lapsed seksivad, jäävad rasedaks või saavad suguhaiguse,» võivad vanemad muutuda küüniliseks mu kirjutist lugedes. Ei! Ma lihtsalt väidan, et kui poiss ja tüdruk, kes on vähemalt 16-aastased ning koos olnud kaks aastat, võivad seda teha, sest sellises olukorras ei hinda poiss tüdrukut ainult seksi pärast.

Ma võiksin ka väita, et taunin alaealiste seksi, kuid see ei aita, sest seksitakse nagunii. Ma tean, sest olen samuti noor, seejuures pigem realist ega ürita olukorda muuta. Vanemad pigistavad samal ajal silmad kinni ja teesklevad, et sellist asja pole olemas.

Vale on arusaam, et tüdrukud kaotavad süütuse alles pärast kaheksateistkümnendat eluaastat. Mina olen kindel, et enamik kaotab selle tähtsa asja enne täiskasvanuks saamist.

Näiteks tean tüdrukut, kes kaotas süütuse juba üheteistkümneselt. Korralikust perest ja korralik inimene. Iga kümnendiga läheb ühiskond järjest vabameelsemaks, seepärast ongi meie vanemate ja meie vahel selge erinevus. Ja seegi on paratamatus.

Ilusatest sõnadest piisab

Iga aastaga hoolivad tüdrukud järjest vähem oma mainest või on nad lihtsalt liiga naiivsed, et aru saada: ilusaid sõnu öeldakse vaid üheainsa asja nimel.

Toon näite ühest tüüpilisest skeemist, kuidas tüdrukuid voodi meelitatakse. Täisealine tuttav nägi ilusat (võhivõõrast) tüdrukut tänaval ja kiitis tema välimust. 16-aastane tüdruk oli meelitatud. Mees küsis, kas tüdrukul on õhtuks plaane. Ei olnud. Mees kutsus ta peole. Peol joodi end täis. Tuttav aina kiitis tüdrukut ja ütles, et kavatseb temaga abielluda, ise teda vaevalt tundiski. Varsti mindi teise tuppa ja seksiti.

Läks natuke aega mööda, mees helistas samale tüdrukule, kiitis teda jälle ja ütles, et tahab suhet, tahab teda armastada ja hoida, ning kutsus peole. Tüdruk tuli, seksiti.

Pärast seda sai tüdruk aru, et tegelikult tahab poiss vaid ühte (eks tüdruk olnud muidugi ka naiivne).

Selliseid veetleva kõnekeelega Toomas Nipernaadisid on meie poiste seas lausa tuhandeid, kuid hullem on hoopis see, et armsal Maarjamaal on veel rohkem Ellosid, Lokisid ja Katisid, kes poiste õhulossi- ja abielusõrmusejutte uskuma jäävad. Ja nende tahtele alluvad.

Harjunud rõvedusega

Tüdrukute naiivsust on kasutatud ja kasutatakse ka tulevikus ära. Nii on see olnud sajandeid.  Kuid hullem on see, et leidub tüdrukuid, kellele ei pea isegi õhulosse kokku valetama. Selliseid, kes arvavad, et seksides on nad lahedad. Kes arvavad, et mida rohkem, seda uhkem. Selliseid, kes ei julge keelduda kartuses, et siis neid ei taheta enam seltskonda.

Näited? Kahte tüdrukut kutsutakse peole tihti selleks, et neilt seksi saada. Enne trimbatakse sõprade ringis. Kui tüdrukud ei saa või ei viitsi tulla, siis küsitakse: kas te tõesti seksi ei taha –  ei ole mingit keerutamist, juba telefonis asutakse kohe asja kallale.

Kui tüdrukud ikka ei taha, siis saadetakse nad pikalt kuni järgmise korrani. Korralikud heast perekonnast pärit tüdrukud ei suuda «ei» öelda. Kõige hullem on see, et tihti on õhtud lõppenud reaga. Rida tähendab grupiseksi. Õhtu jooksul seksib tüdruk mitme poisiga.

Jäle, eks ole. Aga nii juhtub. Enesehinnangu puudumine võrdub maine rikkumisega. See on minu arvamus.

Lollust või naiivsust ei saa ravida tableti, vitsa ega millegi muuga. Ma ausalt öeldes ei tea, mis aitaks. Äkki oleks abi, kui koolides oleksid seksuoloogia tunnid – mõnes koolis need on.

Võibolla lisada õppekavva selline aine, kus käsitletaks peale turvaseksi jms ka  moraali- ja ärakasutamisprobleeme. Näiteks tutvustataks erinevate ohvrite stsenaariume või lastaks mõnel julgel tüdrukul oma kogemusest rääkida. Kuid tegelikult mina tõesti ei tea, kas sellisest asjast kasu oleks.

Kindlasti saaksid aidata vanemad. Võimalikult varakult rääkides ka seksuaalelust, et lapsi harida ning hävitada võimalikult kiiresti naiivsus ja usk poisi ilukõnesse. Paraku vanemad kardavad või peavad seksi ikka veel tabuteemaks.

Seetõttu peabki noor ise neid asju eluõppetundides õppima. Mida aga selgeks ei õpita, seda tehaksegi valesti. Et hästi sõita, peab käima autokoolis. Et hästi seksida, peab õppima seksima. Aga kes õpetab?

Põletage mind tuleriidal, et olin nii jultunud ja avameelne. Kuid ma rääkisin kõigest tõtt.