Ahti Seppet tegi altari lahti

«Lenini lapsed» koosneb Lenini-näolistest muumiarümpadest ning Mihhail Boþi maali «V. I. Lenin» reprost. Foto: Margus Ansu

Üle pika aja astus kunstnik Ahti Seppet kodulinnas vaatajate ette ühe täismõõdulise – võib vist öelda –, lausa monumentaalse näitusega. «Verekutse» täitis Tartu kunstimaja teise korruse.

Ega mul Ahti «ehete» väljapanekute vastu miskit pole ning ülevaatenäitustel on ta ka alati arvestatav, aga tõeliselt Suurt Näitust andis oodata.

«Verekutse» meenutas mulle altarilaadset triptühhoni. Keskel suurim saal skulptuuridega, tiibadeks väikesed saalid installatsioonidega.

Suursaalis oli Seppet vineerist alustele paigutanud viis värvitud puuskulptuuri. Nagu tal tavaks, erootilise alatooniga.

Keskne «Spiraal» on oma pendli ja otsemõttega vägagi muljetavaldav. «Aleksandria tuletorn» ning lausa suguühtele viitav «Ülekanne» on vertikaalkompositsioonid.
«Maniaana» horisontaalne voolavus viitab Veneetsia gondlile armastajatega ja «Lõpmatus» kängitseb sugudevaheliste suhete lõpmatust.

Ahti jätkas selle näitusega läinud- ja nüüdisaegsete turismireiside elamuste taiestamist. Reiside taagana elustuvad tal töödes nii kunstilugu kui ka võrdlusmoment kunstist kusagil mujal ja teises ajas.

Vasakpoolses külgsaalis oli eksponeeritud installatsioon «Koalitsiooni sünd». Kaks keraamikapõhist ja kaks plastipõhist objekti. Need meenutavad mitmetähenduslikes garneeringuis seksereid. Neis on nii pulmapanegüürikat kui ka abordi- või siis sünnitusabivahendite räigust.

Kõik see tundus õõvastavam kui elu ise. Pulmast sünnituseni, lõpuks lahkamislauale. Algul kõik müügiks, pärast aga pitsivahust sünnitustangide, kirurgikääride ning pintsettide maailma. Aga eks koalitsiooni sünd olegi üks ühinemine, süütusekaotus, sünnitusvalu ning iseolemise surm küsitavas garneeringus.

Parempoolsesse saali ruumus installatsioon «Lenini lapsed».

Seintele kopeeris Seppet fragmendid Mihhail Boži maalist, millel on kuklapoolega Lenin. Põranda täitsid soolaga töödeldud 15 raudplaati Lenini näoga muumiarümpadega. Mõni neist pead kergitamas, mõnel silmad suletud, mõni säravalt sinisilmne, mõni punahuulne.
Seppeti seinatekstist sedastus, et meie võimustruktuurides elab Lenin edasi. Surnud vere kutsena.

Tõsi ta on. Meenutagem Mart Rauda: «Suur sõna/ LENIN/ igaveses rahus/ on mausoleumi graniiditahus…» ning kartkem surematu Zombi sündi sarkofaagist. Äkki igavest rahu polegi?

«Verekutse»
• Ahti Seppeti näitus «Verekutse» oli Tartu kunstimaja kolmes saalis avatud 13. septembrini.
Allikas: Tartu Kunstnike Liit