Kaltsuvaip ja sokid leidsid omaniku

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jutuvestmise ajaks ei peatunud Mari Rummeli sukavardad hetkekski, kuigi pilk ei lipsanud tööle kordagi: «Mul see nii käpas ja mis siin valesti minna saabki – no läheb üks silm maha, seda ei pane pärast tähelegi.»

FOTO: AFP / Scanpix

«Raha ongi raiskamiseks,» selgitas pleedimüüja raha kukrusse toppides ning selgitas kahe pleedi ostjale, et kaks on ikka parem kui üks. Oma kaupa kiitsid laupäevasel Tartu maarjalaadal nõnda kümned kaupmehed.


Mõni sai hõlmikpuu istiku, teine Setumaa vanaema retsepti järgi tehtud värsket hapukurki 60-kroonise kilohinnaga. Maarjalaadal ostelnud linnainimesed varustasid end talveks nii vajaliku kui ka mitte nii väga vajaliku toidu ja käsitööga. Õiget «kohalikku» maakaupa oli lisaks toodud ka Lätist ja Leedust.



Sokipaar kümme krooni


Maarjalaadal lambavillaseid sokke müünud Mari Rummel naljatas juba poole laadapäeva ajal, et kümme paari on müüdud ja egas rohkem tahagi.



Tuleva nädala Otepää laadale peab ka ikka jätkuma. «Kui täna liiga palju ära müün, peab nädalaga järgmiseks laadaks uue laari valmis teha jõudma. Aga mul on ainult kümme tööriista,» seletas memm oma vilgastele näppudele viidates.



Päevas valmib vanaproual vähemalt kaks paari sokke. Tingimata õigest lambavillast. Sokipaari materjalihind jääb kümne krooni kanti, aga et laadakulud ja töövaev ikka kaetud saaks, tuleb sokkide letihinnaks 70 krooni. See oli laupäevasel maarjalaadal üks odavamate killast.



Seda, et turul pakutavate hindadega võrreldes on laada omad kõvasti kõrgemad, kinnitas ka Kallastelt köögiviljakraamiga kauplema tulnud Christel Kallas. «Aga kuna turul on hooaeg läbi, läheb laadal hästi,» rääkis Kallas.



Müümata nahad


Maarjalaadal olid esindatud ka muud laadamüügiartiklid: kaltsuvaibad, lambanahad, keraamika ja mesi. Möödunud aastal tuli lambanaha eest välja käia kuni 700 krooni, nüüd sai naha kätte 400 krooniga.



Madalam hind ostjat aga ei meelitanud. Puutöö ja lambanahkadega kaubelnud Meelis Viljandist polnud laadapäeva pärastlõunaks müünud veel ühtki nahka ning nentis, et varasemaga võrreldes äri nii hästi ei lähe.



«Eelmisel aastal sai ostetud kaltsuvaip, lambanahk ja savinõusid. Ega tegelikult kõiki neid asju väga vaja vist ikka ei olnud,» rääkis laadale tulnud Mari Lepp. Sel aastal jäid Lepa ostudeks meepurk ja pulgakomm tütretirtsule.

Tagasi üles