Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2146295t1h5515.jpg)
Tähe tänavas ühe halli puumaja esimese korruse aknal uudistab hall triibik ja patsutab käpaga vastu aknaklaasi. Õues akna all püherdab demonstratiivselt lumes masajas pika kerega must pitsu, kes triibikule ilmselgelt ei meeldi.
See aken on ilus, puidust, ehkki uus, mitte sama vana kui maja ise. Kõrvalkorteri silmad on aga plastist, korteriomanik ei ole akendelt isegi sinisekirjalisi kleepse viitsinud maha tõmmata, rääkimata akna ümber üha tumedamaks tõmbuva montaaivahu äralõikamisest.
«Tegelikult on see katastroof, aga see on reaalsus,» vangutab vanade akende renoveerija Valdo Neerut pead, kui räägib majadest, mille iga silm on isemoodi.
Tema sõnul tuleb eestlastel praegune igal nurgal vastu vaatavate plastakende aeg lihtsalt üle elada. Meil ei ole veel seda ämbrisse astumise kogemust, aga see tuleb. Neerut viitab Taani, Saksa ja Hollandi prügimägedele, mis on täis 1520 aasta vanuseid plastaknaid. Seal pöörduvad inimesed tagasi puidu juurde.
Puit peab hingama
Küsimus on vaid tehnoloogias. Kui osta uued puitaknad, mille valmistamisel kasutatud puit on mõne päevaga kiirelt ära kuivatatud, hakkab aken mängima ja puit jääb niiskeks.
Ohtlik on ka akende värvimisel kasutatav akrüülvärv, mis jätab raamile kilekihi ega lase niiskusel välja pääseda selline aken võib hakata mädanema.
Kui vähegi võimalik, pooldab Neerut uue akna ostmise asemel vana puitakna renoveerimist.
Seni, kuni nuga aknapuidust justkui võist läbi ei libise, tasub mõelda vanale aknale uue võimaluse andmise peale, kinnitab ta. Kui sada aastat vana aken hoolikalt korda teha, võib ta vastu pidada teist sama palju.
Samas nõustub Neerut väitega, et vana akna kordategemiseks peab olema põrgulikult palju kannatust ja aega. Kui näiteks tahaks juba sel aastal oma vanu aknaid uuendada, oleks praegu viimane aeg hakata otsima kogenud meistrit. Tartus pole neid kerge leida, teab Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) Tartu ühenduse juhatuse liige Kristina Kurm.
Kui näiteks SRIKi abiga õnnestub siiski meister leida, tuleks oma aknad kiiresti tema tööplaanidesse sokutada. Arvestama peab sellega, et akent ei saa töökotta viia südatalvel, seda tehakse ikka suvel.
Esmalt viiakse sanatooriumisse välimine aken, sel ajal täidab sisemine üksinda akna ülesandeid, ja seejärel sisemine.
Võib ka ise proovida
Paremini säilinud akna võib oskaja ka ise korda teha. Valdo Neerut õpetab, et esmalt tuleks akna küljest ära võtta kõik metallosad. Seejärel tuleb raamilt kuumapuhuriga ettevaatlikult eemaldada vana värv, siis vana kitt. Viimast tehes tuleks olla eriti ettevaatlik, et aknaklaas kuumuses katki ei läheks.
Värvist puhtaks tehtud raam lihvitakse ja kuivatatakse. Väljastpoolt kaetakse klaasiserva ja raami üleminekukoht uue kitiga (linaõli ja kriidi segu, maksab ehituspoes mõnikümmend krooni).
Kitt peab kuni kolm päeva kuivama ja siis saab raami üle värvida. Soovitavalt linaõlivärviga, mis imendub puidu rakkudesse ja laseb puidul hingata. Enne värvimist tuleks raam peitsida värvi ja linaõli seguga.
Soovi korral võib välja vahetada ka vanad sulused ja muud metallosad. Trendikamad inimesed lasevad Neeruti sõnul välimised aknad värvida valgeks ja sisemised jätta naturaalsed, puidukarva, loomulikult linaõliga immutatult.
Kes aga kardab, et vana puitaken, isegi kahe raamiga, jätab toa külmaks, võib lasta sisemisele aknale lisada veel ühe klaasi. Nii hoiab sisemine pakettaken sooja ja välimine ühekordne aken tuult.
Tuulekaitseks ei soovita Neerut aga vähemasti välimise akna äärtesse kleepida poes müüdavaid kummitihendeid, mis ei lase aknal hingata. Paslikum oleks toppida talveks akende vahele naturaalseid materjale, näiteks vatti. Siin kehtib põhimõte: välimine aken peab laskma läbi õhku, mitte tuult, ning sisemine aken peab olema võimalikult tihe.
Nõukaaegsetes kortermajades elavatele inimestele ütleb Neerut, et sealsed vanad puitaknad ei vääri enamasti taastamist. Neid pole korralikult õlitatud, värvitud ega hooldatud ning nende alumised ääred on vettinud. Enamasti on nad ka parajalt lahmakad, nii et akent töökotta viies ei saa sugugi kindel olla, et aknaklaas tee peal ka terveks jääb.
Aknad korda
Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu ühendus korraldab 2. märtsil akende restaureerimise loengu.
Akende ajaloolisest väärtusest ja stiilidest räägib Jaan Vali muinsuskaitseametist, praktilist restaureerimist õpetab restauraator Kalmer Lind.
Eelregistreerida saab telefonil 5331 5313.