Kujurite tööd valvavad salamisi kalmistuid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Skulptor Endel Taniloo on teinud kümneid hauamonumente, sealjuures ka oma ristiisa, kirstukaupmees August Sotniku tellimusel. Kui vana mees hinge heitis, jäi üle vaid surmadaatum lisada.

FOTO: Margus Ansu

Ainuüksi Raadi kalmistult võib terase silmaga uitaja leida sadakond tuntud eesti kujurite loodud hauamonumenti, aga väga raske on teada saada kõigi nende autoreid.

Kalev Nõmmela teos noorelt lahkunud muusiku haual.

FOTO: Margus Ansu

Jaan Koorti öökull valvab Luigade rahulat.

FOTO: Margus Ansu

Pronksist noormees koeraga, autor Stanislav Netšvolodov.

FOTO: Margus Ansu

Arnold Matteuse haud. Mati Karmini kavand, Kalev Nõmmela teostus.

FOTO: Margus Ansu

Juhan Paberiti tööd kaunistavad lähestikku asuvaid hauaplatse.

FOTO: Margus Ansu

Leinav graniitnaine, autor teadmata.

FOTO: Margus Ansu


Eesti autorite kalmistuskulptuuri ajalugu algab juba August Weizenbergist ja Raadi surnuaiale jõudnule otse peavärava kõrvalt, kus August Weizenber­­gi loodud hauamonument kaunistab Johann Woldemar Jannseni hauda. Weizenberg kaunistas haudu lisaks Tartule ka Viljandis ja Kanepis.



Tartus Raadil on tema loodut näha mitmes paigas, ka tema enese haual, mida valvab mustast graniidist kaitseingel.



Rikkalik kollektsioon


Nooremad ja veel tänapäevalgi tegusad kujurid on aga kalmistutele loonud kümneid teoseid. Ainuüksi väsimatul Endel Tanilool on Raadil üle neljakümne töö, vähemalt 16 on Pauluse surnuaial.



Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets­­allik loetleb, et palju on teinud Aleksander Eller, uhke võib olla Anton Starkopfi loodu üle, otse Raadi peavärava kõrval on ärimees Mart Jänese hauaplatsi väärtustanud Ernst Jõesaar, aga tema töid on veelgi. On ka Jaan Koorti, Juhan Paberiti, Tõnis Paberiti, Andrus Kasemaa, Ekke Väli, Elmar Rebase, Stanislav Netšvolodovi, Aulin Rimmi, Mati Karmini ja Kalev Nõmmela tehtut.



Nimekiri sellega vaevalt lõpeks, aga õnnetuseks pole väga paljudel juhtudel teose autorit teada. Ja ega kusagil olegi kokku võetud, milliseid ja kui palju surnuaedadel kunstiväärtuslikke hauamonumente on.



Nüüd on Metsalliku eestvedamisel asutud andmestikku kokku panema. Esialgu on töö algfaasis ja pigem on kirja saanud need hauaskulptuurid, mille autorid on teada. Märksa suurem töö on kogu leiduva kaardistamine ja siis kirjeldamine.



Lootus on, et infot valdavad mingil hulgal skulptorid, kes vähemasti peaksid teadma enese töid, aga mingil määral ka kolleegide loodut. Panustada saab ka lähedastele, kel võiks hauamonumendi saamisloo kohta teavet olla.



Metsallik räägib, et ainuüksi põgusal ülevaatusel selgus, et sellist loomingut on väga palju ning see peaks muutma arusaamist kalmistutest.



«Tartus räägitakse palju skulptuuriparkidest, mida võiks olla ja mis küllap ka tehakse, aga kalmistute kujul on need ju ka juba olemas. Raadil on vähemalt sajal haual rohkem kui lihtsalt hauakivi,» tõdeb Met­­sallik. «See annab võimaluse kalmistuid tutvustada ja mõni abistav raamat võiks siit välja kasvada. Turismiväärtusega skulptuuripargi väljakasvatamine ei tohiks olla keeruline, sest meil on valdavad parkkalmistud ja seal on ka skulptuurid.»



Seni on kultuuri- ja kunstihuvilistel siiski vähe pidepunkte, kuidas neid teoseid leida ja kust saada vastust, kes tegi ja millal tegi.



Kalmistute kohta on küll kaitsenimekirjad ja välja antud mõned bukletid, mis tutvustavad, kes kuulsustest on Raadile maetud, aga iga kuulsuse haualt ei leia skulptuuri kuulsalt kunstnikult ja kuulsa skulptori teose võib leida ka sellise inimese haual, kes ei ole laiemale üldsusele tuttav.



Hauamonumentide saamislugu on erinev, rahakad perekonnad on ise tellinud, mõnel puhul on tellinud seltsid või ühingud või asutused, mõnel juhul on tellijaks kadunuke ise.



Taniloo räägib oma ristiisa, kirstukaupmees August Sotniku haual, et ristiisa oli massiivse graniitkuju valmis tellinud eluajal. Pärast jäi lisada surmaaeg.



Mis peaks hauamonumendil kujutatud olema, selle kohta on Taniloo kogemuste järgi mõnel puhul olnud selge idee, aga vahel on kujurile jäetud vabad käed.



Väga sage on leinava naise motiiv, mitmel puhul on kasutatud kadunu portreed, olgu kivisse raiutuna või pronksbareljeefil. On viiteid kadunu tegevusalale. Ning hauarahu valvab arvukalt öökulle.



Seejuures, ütleb Taniloo, on kujur Kalev Nõmmela väga vaimukalt lahendanud varalahkunud muusiku Ahto Jaasi hauamonumendi, kus käed on asetatud basskitarri kaelale.



Silmapaistev on ka pronksi valatud poiss koeraga Peeter Otti haual, autoriks Stanislav Netšvolodov.



Muutuv mood


Pika ajalooga Raadi kalmistu tekkele andis aluse Katariina II ukaas 1773. aastast, millega keelati kirikutesse ja nende aedadesse matmine, matma tuli hakata linnast välja. Raadi surnuaed algas Jaani kiriku saksa ja eesti koguduse surnuaiast ja vene kiriku surnuaiast.



Metsallik osutab, et Raadi surnuaia välimus on aja jooksul palju muutunud ja pole teada, kuidas kujundati haudu 18. sajandi viimasel veerandil, kuigi on säilinud kalmistu plaanid. 19. sajandi alguses tulid moodi väikesed kabelid ja muud hauaehitised, mille juurde kunst paratamatult kuulus, ka skulptuurid, valdavalt religioosse sisuga. Uus mood tõi sajandi lõpul metallsepisega ümbritsetud hauad ja marmorristid.



Ilmaliku sisuga skulptuur hakkas kalmistutel levima 20. sajandi alguses. Säilinud skulptuuridest vanimad pärinevad tsaariaja lõpukümnendeist.



Kujur Kalev Nõmmela ütleb, et viimasel ajal pigem ei tellita uusi hauaskulptuure, nõukogude perioodil oli see levinum. Ehk tasub põhjust otsida ka hinnast, mis küünib sellise töö puhul kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Ühe autoritööna valmiva kuju hind tuleb vähemalt 50 000 krooni, aga eks see sõltu ka töö keerukusest, mõõtmetest ja materjali valikust.

    Tagasi üles