Salv üksi haavu ei paranda

Maiga Pärna haavandil aitab silma peal hoida koduõde Ada Ojasaar. Foto: Sille Annuk

69-aastane Daniel Poljakov väljas ei käi ja kiiret tal pole. Kolm korda nädalas vaatab mees aga hoolega kella ning seab kõik vajaliku valmis. Ühe tooli endale, teise külalisele ja kolmanda jalale.

Daniel Poljakovil on tüütu nahahaigus ja jalal raskesti paranev haavand. Ta võitleb ka süveneva Parkinsoni tõvega, mis askeldamise keeruliseks teeb.

Kõigest hoolimata on tal kodu puhas ja iga asi oma kohal.

Kolmel päeval nädalas ootab mees üht hellade kätega külalist, keda ta mõnikord lapsekeseks kutsub. See «lapseke» on koduõde Anne Põder.

Tark ja lahke

Anne Põder on niisama tark kui lahkegi ning teab, et patsiendi verevarustushäiretest tingitud haavand vajab paranemiseks eelkõige kannatust, head silma ja lahket sõna.

Näiteks ütleb Põder, et mehe haava ümbruse puhastamiseks on kõige parem vahend toiduõli – ei midagi muud. Toiduõli võtab hästi maha vana tsinksalvi jäägid ja jätab naha ilusti pehmeks.

Daniel Poljakovi jalal on suur tumepunane ümmargune haav, milles veri ja koed kõik paistavad. «Oi kui ilus!» kilkab koduõde seda vaadates ning märgib, et kui haav on juba punaseks läinud ning enam valge (mädane) ei ole, on lootus paranemiseks käes.

«Oh, oleksite te Danieli jalga varem näinud...» kommenteerib ta.

Anne Põder on suurte kogemustega töötaja, kes on terve elu haiglas õde olnud ja peamise osa sellest just kirurgiaosakonnas. Enne koduõeks hakkamist läbis ta  koolituse, sest koduõeks muidu ei saa. Koduõde ei ole tavaline õde.

Anne Põdral on 8 patsienti;  ühe juures käib ta iga päev, teise juures kord nädalas, Daniel Poljakovi juures kolm korda nädalas.

Iga kord, kui õde haava lahti võtma asub, jälgib patsient ta näos iga virvendust.

«Patsiendid on alati pinevil ja hirmul, et asi on hull või veel hullem kui hull,» kirjeldab Anne Põder oma hoolealuseid. «Kuidas ma saaksin ükskõik mis toimingu tegemisel siin ükskõik kelle juures kiirustada!»

Roos tuli šokist

72-aastane Maiga Pärn seisab keset väikest tuba ja tervitab tulijat särava näoga ning kaht kätt kokku lüües – tema Ada ometi jälle kohal!

Koduõde Ada Ojasaar on otsekui pereliige, kellega Maiga Pärn jagab oma elu iga nüanssi.

Maiga Pärn sai jalale roosi kolm aastat tagasi. Ootamatult selgus, et majale, kus asub tema väike korter, on välismaal elanud omaniku surma järel välja ilmunud pärija. Just siis, kui keegi seda enam karta ei osanud. Roos oli närvivapustuse tagajärg.

.

Nüüd soovib pärija Maiga Pärna kodu krõbeda hinnaga maha müüa. Müük venib ja venib, sest ostjat ei leita. Ja naine ei tea, mis tema elust saab... Jalg elab murele kaasa ning ei parane.

Õde Ada Ojasaar ütleb, et roos on tänapäevalgi veel mõistatuslik haigus, mida arstid päriselt ei tunne. Üks selle põhjustajaid on stress.

«Hea, et vähemalt hullemaks ei ole läinud,» ütleb Ojasaar, kui puhastab patsiendi ebaloomuliku värvi ja kujuga jalahaavandeid, mille on põhjustanud roosijärgne nekroos.

«Just haava väljanägemise järgi tulebki mõistatada, mida see järgmisena tahab,» ütleb Ojasaar.

See, mis sobib ühele patsiendile, ei pruugi sobida teisele. Mõnda aitab saialillesalv, teeleht ja nõgeseteekuur, teist ei aita kõige kallim rohi ega moodsaimgi haavaplaaster... Või kui aitab, siis tuleb see üks plaaster osata õigel hetkel järgmise vastu vahetada.

«Kellelegi ei meeldi, kui ta teistest sõltuma hakkab või kui tal elus enam kindlust ei ole,» lausub õde. «Kui muu ei aita, siis aitab vahel natuke see, kui aitad inimesel ta rumalat olukorda kiruda.»

Õnneks on Maiga Pärnal tugi – temast hooliv poja pere. Aga koduõel Ada Ojasaarel on olnud Annelinnas viiendal korrusel üks amputeeritud jalaga meespatsient, kel olid küll lähedased, aga tuge ei olnud.

On olukordi, mil inimene kipub koduõe külge klammerduma. Ta hakkab haava lõplikku paranemist kartma, sest siis poleks enam kedagi oodata. Ja haav ei paranegi!

«Ole siis tubli tüdruk!» lausub koduõde uksel oma naeratavale patsiendile, kelle kleidiserva alt paistev jalasäär on taas säravvalgeis sidemeis.

Koduõendusteenus

• Teenuse osutajad Tartus on TÜ Kliinikum, Tartu Kesklinna Koduõendus, Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskus ja Vähihaigete Toetusravi.

• Tartu linna 2009. aasta eelarvest toetatakse tervishoiuosakonna kaudu koduõendusteenust  234 200 krooni ulatuses.

• Koduõeteenus on tartlastele täiesti tasuta. Koduõeteenuse vajadusest tuleb rääkida oma perearstile.

Allikas: Tartu linna tervishoiuosakonnajuhataja Sirje Kree

Koduõde ravib ja nõustab

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordikliiniku ja taastusravikliiniku neljal koduõel on kokku keskmiselt 30 patsienti.

Kliiniku koduõenduse õde-juhtumikorraldaja Kadi Tarasova ütleb, et kodu­õen­dusteenus on mõeldud neile, kel on väga raske käia perearsti juures, kuid kelle tervislik seisund õendusabi ja järelevalvet vajab. Üks selline põhjus on haavaravi.

Koduõe vajadusele võivad osutada nii pereliige kui sotsiaaltöötaja. Saatekirja annab perearst. Perearst jääb edaspidigi ravi suunajaks ja koordineerijaks.

Koduõeteenus on haigekassa nimekirjas ja tasuta. Raviks ja hoolduseks vajaliku sidematerjali ja haavahooldustooted maksab Tartu elanikele kinni Tartu linn.

Koduõde valvab, et patsient paraneks ja tüsistusi ei tekiks. Aga ta tunneb huvi sellegi vastu, kuidas inimene hakkama saab. Kus on ta söök ja jook, kas tuba on soe, milline on ta voodi.

«Koduõe üks ülesandeid on pereliikmete nõustamine,» lisab Kadi Tarasova. «Paraku toob elu vahel olukordi, kus näeme probleemi, aga aidata ei saa. Ja põhjused on inimestes endas.»

Kõige tähtsam on Tarasova meelest aga see, et inimesed koduõeteenusest teaksid ja seda oma perearstilt häbenemata küsida oskaksid. (TPM)