N, 11.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu sai koos ülikooliga ka trükikoja

Ene Puusemp
Tartu sai koos ülikooliga ka trükikoja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Aeg-ajalt tasuks tartlastel endale selgemalt teadvustada, mida olulist on nende kodulinnas aegade jooksul inimkonna heaks korda saadetud.

Näiteks meditsiinis võeti esimesena maailmas kasutusele kummikindad, siin tehti esimene südameoperatsioon ja palju muidki esimesi asju. Tartus on uuritud tähti maailma kõige võimsama teleskoobiga.

Sel aastal oleks aga õiglane meenutada, et 375 aastat tagasi, seoses Tartu ülikoolilinnaks tõusmisega, seati siin sisse ka Eesti esimene trükikoda.

Rootsi kuninga heakskiidetud ülikool Academia Gustaviana avati Tartus 1632. aasta sügisel. Juba eelmisel suvel oli kuninga usaldusalune, Liivi- ja Ingerimaa kindralkuberner Johan Skytte tellinud Saksamaalt Tartusse trükiseadmeid, sest õpetatavasse ja õpitavasse puutuv tuli trükkida kohapeal.

Kahjuks on mitmed sõjad ja tulekahjud Tartu hooneid ja tema arhiive hävitanud.

Selle on tartlased välja uurinud, kus Academia 375 aastat tagasi oma õppetööd alustas: Toome jalamil, praeguse Jakobi 4 hoone kõrval. Temaga kaasnenud Eesti ala esimest trükikoda aga ei pea sealt otsima.

Rootsiaegse Tartu ülikooli trükiste põhjalik uurija Ene-Lille Jaanson teab väita: ülikooli trükikojale üüriti ruumid raekoja taga, tolleaegsele linnapeale kuulunud hoones.

Miks on siis Eesti esimese trükikoja asutamise mälestuskivi paigutatud hoopis ülikooli vana kohviku ette? Sest siin asus ülikooli päris oma trüki- ja köitekojahoone. Enne oma maja saamist oli trükikoda pärast raekoja tagant ärakolimist vaevelnud veel Munga tänava üüriruumides.

1710. aasta algul Põhjasõjas oma positsioone ja valdusi loovutades panid rootslased Tartus asutatud ja Pärnusse üle toodud ülikooli varad (ka trükikoja sisseseade) laeva peale ja saatsid üle vee Stockholmi.

Tartu jäi ilma trükikojata 90 aastaks.

Trükikoda oli 18. sajandi Vene keisririigis üldse haruldane asutus. Teatakse, et näiteks 1772. aastaks olnud neid kokku kõigest kuus: Peterburis, Moskvas, Kiievis, Riias, Tallinnas ja väikeses, kuid tollal õitsval järjel portselani-, tärklise-, kalevi- ja peeglivabrikute linnas Põltsamaal.

Põltsamaalt Tartusse

Saksamaalt tulnud trükkal Johann Michael Grenzius ostis Põltsamaa trükikoja ja tõi selle Tartusse. Ta seadis oma töökoja Toome jalamile (praegune Jakobi 4 hooviala). Tahaks uskuda, et väikene majakene mäe külje all on üks Grenziusele kuulunud hoonetest. Tänavaäärsed majad hävisid viimase sõja ajal.

Ettevõtlikust Grenziusest sai ülikooli trükkal ja kirjastaja aastateks 1802–1818. Saksa-, ladina- ja venekeelsete trükiste kõrval andis ta väga napi lugemisvaraga maarahva jaoks välja eestikeelseid rahvakalendreid ja kirjastas eestikeelseid raamatuid.

Tema trükikojast tuli välja ajaleht «Dörptsche Zeitung», mis on tänini uurijatele oluline infoallikas Tartu kohta, ja «Tarto maa rahwa Näddali-Leht», mida jõudis lugejaini vaid 40 numbrit.

Hakkaja Mattiesen

Sakslasest meister Schünmann, kellele Grenzius oma trükikoja sisseseade edasi müüs, on Eesti trükinduse loos oluline sellegi poolest, et tema juures õppis esimese eestlasena kirjaladumist Avinurme metsavahi poeg Mati Seen.

Mati Seenest, osavast ja taibukast maapoisist, saanudki esimene eestlasest faktor (trükikoja tööperemees), kes hiljem koos Schünmanni lesega ettevõtet juhtis. Ta hakanud kandma seisusele sobivamat nimegi – Carl August Mattiesen, teab polügrafist Arnold Everaus väita.

Mattiesen pidanud oma tööandja trükikoda mitmetes üürikohtades, valgustab olnud aegu Ene Jaanson. See trükikoda on asunud kord Ülejõel Kivi ja Pika tänava nurgal parun Uexkülli valdustes (praeguse Pikk 19 kohal) ja tänaseks kadunud Holmil ehk Emajõe saarekesel praeguse jalakäijate silla taga, kord Ülikooli 15 hoones.

Ise trükikoja omanikuks saanud Carl August Mattiesen pärandas ettevõtte hiljem oma pojale, Tartus ja Euroopa ülikoolides mitmeti haritud Carl Emil Mattiesenile.

Trükkalite perekonna valdusesse omandati Vallikraavi tänava alguses asuv hoone, mis ehitati ümber. Seda punast telliskivimaja teab tartlaste noorem põlvkond hoopis Wilde pubina.

Carl Emil Mattieseni nimi kostab tänaseni läbi Eesti trükinduse ajaloo. Kirjastajana andis ta välja palju väärtuslikke eestikeelseid raamatuid. Täpse ja korraliku tööga pälvis ta nii Tartu ülikooli kui ka Peterburi ja Moskva teadusasutuste usalduse.

Aastatel 1885–1888 oli Carl Emil Mattiesen koguni Tartu linnapea.

Edukas Laakmann

Teadlikumad raamatusõbrad peavad tänini meeles Euroopas palju ringi rännanud ning trükikunsti ja kirjastusäri praktiseerinud legendaarset trükitöösturit Heinrich Laakmanni (1802–1891).

Tollest sakslasest kujunes ärkamisajal oluline eestikeelsete väljaannete kirjastaja ja üldse Eesti trükitööstuse edendaja.

Tema ettevõttes trükiti Johann Voldemar Jannseni ajalehte «Eesti Postimees». Temast sai Jannseni, Koidula, Kreutzwaldi («Kalevipoja» esimese väljaande tükkija Õpetatud Eesti Seltsi Toimetustes) ja Jakobsoni loomingu n-ö raamatusse raiuja. Ta trükkis eesti rahvale kalendreid, õpikuid ja teadustöid, avas oma raamatukaupluse.

1880. aastal sai isa trükikoja omanikuks Tartus ja Lübeckis õppinud Carl Heinrich Laakmann.

Arenevat konkurentsi silmas pidades pani noor Laakmann rohkem rõhku trükiste väljanägemisele.

Laakmannide suurettevõte asus Riia tänava ääres. Haljasala uue kaubamaja ja Vanemuise teatri vahel viitab sellele, et kõik siin asunud tähtsad hooned hävisid Teises maailmasõjas.

Eesti kultuurilukku on aga isa ja poeg Laakmannid trükkinud ennast igaveseks.

Tagasi üles