Ühe olulisima ja kõige kauem Tartuga seotud 19. sajandi esimese poole vene kultuuritegelase ning Karlova mõisniku surmast möödub 13. septembril 150 aastat.
Malle Salupere: vene «postipapa» tõusev tuntus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema haud asub Tartus Vana Jaani kalmistul.
Poola rahvusest Vene kirjanik, ajakirjanik ja publitsist Jan Tadeusz Krzystof Bulharyn (Venemaal Faddei Venediktovitš Bulgarin) sündis Poola piirkonnas, mis läks Venemaa koosseisu alles 1793. aastal.
Nii tema tegevuses kui saatuses järelpõlvede silmis on palju ühist meie postipapa Johann Voldemar Jannseniga. Meil pole seni ühtki asjalikku käsitlust Jannseni tegevusest ärkamisaja kõrgperioodil ega tema toimetatud ja kirjutatud Eesti Postimehest Tartus, mis oli aastatel 1864–1880 kõigi ärkamisaegsete ürituste initsiaator, agitaator ja organisaator.
Samuti on ka Venemaa populaarseimat rahvalehte Ct_dthyfz gxtkf (Põhja Mesilane, 1825–1864) ning selle asutajat, ajakirjanikku ja rahvakirjanikku Bulgarinit kaua ignoreeritud või kultuurivälistel põhjustel laimatud. Nagu Jannseni puhul, on ka temale esitatavad rängad süüdistused alusetud või ülimalt liialdatud.
Bulgarin on tavateadvusse kinnistunud kui salateenistuse spioon ja vene rahvusliku uhkuse Puškini vaenlane ja antipood. Selles vastasseisus õigustatakse ja õilistatakse kõiki Puškini tegusid, Bulgarinit aga ei usaldata milleski. Teda ennast tsiteerides «on tema patte ja patukesi alati vaadeldud suurendava, teiste omi aga vähendava pikksilmaga».
Ma ei tea 19. sajandi esimesel poolel ühtki teist inimest, kes niisuguse visadusega oleks püüdnud võimude silmi avada Venemaal valitseva omavoli, rumaluse ja reformivajaduse suhtes, nagu tegi Bulgarin oma enam kui veerandsajandi jooksul valitsusele või otse keisrile adresseeritud märgukirjades.
Uskumatu, aga tõsi: selle kirjaniku hindamisel pole kasutatud tema omal ajal ülipopulaarseid ning palju tõlgitud teoseid, laialdast kirjavahetust ja publitsistikat, vaid tuginetud arvamustele, intriigidele ja kuuldustele, mis on kokku võetud Puškini üldtuntud pamflettides.
Pamfletižanri olemust ja Puškini temperamenti arvestamata on need kuni viimase ajani olnud kõigi hinnangute aluseks. Alles viimastel kümnenditel on olukord muutumas ja bulgarinistika kogu maailmas hoogsal tõusuteel.
Teema Bulgarin ja Eesti vääriks omaette käsitlust. Kes on lugenud Sergei Issakovi raamatut «Postitõllaga läbi Eestimaa», see teab, et nii soojalt ja mõistvalt kui Bulgarin pole eestlasi kirjeldanud ükski üle-eelmise sajandi reisija.
Too reisikiri pärineb 1827. aastast, aga 20 aastat hiljem kirjutas Bulgarin sandarmiülem Dubeltile: «Minu arvates ei õnnestu neid (s.o Balti) provintse kunagi venestada. Samal põhjusel, miks kassist ei saa teha koera. Vägivaldsed või kiirustavad õigeusu ja vene keele juurutamise abinõud kutsusid esile ärritust ja vihkamist.»
Seni vihkasid talupojad Bulgarini arvates vaid saksu, eriti mõisnikke, kusjuures see vihkamine ületas kõik mõeldavad piirid.
Bulgarini Eestisse jäänud pärandi ja arhiivi saatuses on palju ebaselget. Testamendis pidas ta raamatu- ja kunstikogu oma pärandi väärtuslikemaks osaks ja muretses selle jagamatu säilimise pärast.
Vabadussõja-aegse punaväelaste pogrommi käigus 1918. aasta detsembris lõhuti mööbel, skulptuurid, maalid ja portselan, põletati raamatuid. Raamatukogu põhiosa õnnestus viia varjule ülikooli raamatukokku ja 1920. aastal osteti see ülikoolile. Pikk peremeheta olek võimaldas kuritarvitusi, nii et praegu TÜ raamatukogus säilinud osa ei peegelda kuidagi omal ajal asjatundlikult koostatud bibliofiilse kogu koosseisu.
Kultuurilooliselt üliväärtuslik Bulgarini arhiiv, millest mõnel uurijal enne revolutsiooni õnnestus üht-teist avaldada, oli Teise maailmasõja lõppedes silmapiirilt kadunud, ja isegi Juri Lotmani katsed selle jälgi ajada ei andnud tulemusi.
Järglastel, keda viiendas põlvkonnas on praegu kogu maailmas teada üle kolmekümne, polnud aimugi paberite väärtusest ega huvi oma põlatud esiisa vastu. Ilmselt jääbki selle saatus saladuseks.