Ülo Vooglaid: Kiirustada on vaja vaid kirbu püüdmisel

Ülo Vooglaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülo Vooglaid
Ülo Vooglaid Foto: Postimees.ee

Postimees on pööranud märkimisväärselt tähelepanu Tartu Ülikooli uue rektori valimisele, et võimalikult palju inimesi saaks ja tahaks sisuliselt kaasa mõtelda. Rektorist sõltub ülikool, aga ülikoolist sõltub Eesti tulevik! Seda ei ole just vähe.

Tartu Ülikool ei ole mingi tavaline kontor, kuhu võib kuidagimoodi ükskõik keda ära valida. Tartu Ülikooli rektor peaks olema isik, kelle initsiatiivil taastuks alma mater Eesti vaimuelu keskusena ja hakkaks taas kandma hoolt mitte ainult enda, vaid kogu Eesti arengu eelduste eest.

Uus rektor peaks tundma eri eas inimest, perekonda, Eestit ja ülikooli (universitast), ta peaks orienteeruma ühiskonna- ja kultuurielus, teadus- ja haridussüsteemis, Euroopa ja Eesti arengu eeldustes. Uus rektor peaks oskama eristada põhjust ja tagajärge, eesmärke ja vahendeid, ta peaks suutma oma peaga mõelda ja oma mõtteid sõnastada.

Nõuded kandidaadile

Ajakirjanduses ilmunud kandidaatide mõtteavaldused ei anna alust olla kindel, et kolmest rektorikandidaadist ükski nimetatud nõuetele vastab.

Ene Ergma võib teada päris palju mitmete valgusaastate kaugusel olevate kinnistähtede kohta, aga Eesti ühiskonna ja kultuuri, inimese, perekonna, hariduse, elu, arengu jms kohta ei tea ta peaaegu mitte midagi – valimiseelsed debatid andsid sellele vaid kinnitust. Pikapeale on selgeks saanud mõningad käibefraasid ja loosungid (à la teadus on tähtis). Ei muud. Nn eurovalimiste ja presidendiralli ajal tuli see tase samuti ilmsiks.

Volli Kalm ja Birute Klaas on saanud end näidata prorektori ametikohal ja üpris palju tänasest ülikoolist on kujunenud nende osalusel.

Praegune olukord ei ole rahuldav ja võib olla kindel, et kumbki neist ei suuda seda vajalikul määral muuta, sest seni ei ole nad andnud kuidagi märku, et näevad meie rahvusülikooli kammitsevaid puudusi, rääkimata nende puuduste põhjustest.

Järelikult ei ole kummalgi ka oma meeskonda, kes suudaks vähemalt valimiskampaanias millegagi üllatada ning usku ja lootust külvata.

Mulle, nagu arvatavasti enamikule eestlastest, ei ole sugugi ükskõik, mis saab Tartu Ülikoolist. Saanud Tartu Postimehelt palve kirjutada kommentaar, jõudsin pärast arvukaid arutelusid ja arupidamisi paljude inimestega järeldusele, et isiksust, kes suudaks ülikooli edasi viia ja hoida seda rahvust integreeriva vaimse keskusena, nende inimeste hulgas ei ole.

Kas olete kohanud tänapäevase ülikooli mudelit? Kahtlen selles. Mina ka ei ole. Sestap oleks ehk otstarbekas küsida kõigilt rektorikandidaatidelt, millised omadused peaksid olema sellel asutusel, mida võib pidada ülikooliks.

Et sobivusotsust teha, võiks ju vaadata, mille alusel peavad rektorikandidaadid võimalikuks hinnata ülikooli põhikarakteristikuid ja milline on nende hinnang ülikooli juhtkonnale, teaduslikule uurimisele, õppejõule, õppe sisule ja õppe korraldusele bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes ning need läbinud inimestele.

Võimalik, et paljusid huvitab, milline on kandidaatide arvamus ülikooli vastuvõtu ning nn tasulise ja tasuta (riigieelarvelise) õppe kohta. Õppemaksu suurendamise jutt saaks olla tõsiselt võetav vaid koos sisuliste põhjendustega. «Pearaha» printsiibi sobivusest ei olegi räägitud.

Informatiivne oleks kuulda, kuidas kandidaadid peavad vajalikuks toimida, et vähendada intellektuaalse omandi vargust kirjalike õppeülesannete täitmisel ja petmist (spikerdamist) eksamitel-arvestustel.

Rektor on teadlane

Ülikool peaks olema teadusasutus, kus toimub ka õpe (mitte õppeasutus, kus tegeldakse ka uuringutega!). Järelikult peaks rektor olema teadlane.

Paraku on hakatud Eesti ülikoolides tegema uuringute asemel üha enam kirjeldusi, esseesid ja referaate. Kas keegi on kuulnud või näinud, et ükski kolmest kandidaadist on seda probleemi ja selle põhjusi analüüsinud?

Rektori valimise eel peab vist meenutama, et teadusliku uurimise objektiks saab olla vaid probleem ja avastada oleks vaja probleemi tekke ning püsimise-laienemise-süvenemise põhjused.

Meenutama peab vist sedagi, et igal uuringul peaks olema teoreetiline ja metodoloogiline alus. Igas uuringus peaks olema metoodika, mis võimaldaks koguda sellised algandmed, mida saab pidada usaldatavaks, ja metoodika, tänu millele saavad ka tuvastatavad faktid olla usaldatavad. Andmetöötluses ja interpretatsioonis ei tohiks andmete usaldatavus kaotsi minna.

Keegi võib mõelda ja öelda, et see kõik on ju triviaalne. Jah, aga seda kõike annab praeguses Tartu Ülikoolis otsida.

Tõele au andes tuleb nentida, et olukord on enam-vähem samasugune ka teistes Eesti ülikoolides. Olen rohkem kursis ühiskonnaalaste uuringutega ja võimalik, et näiteks tehnika-, loodus- või täppisteaduste osas on olukord teistsugune.

Õppejõud saab kujuneda vaid uuringuid tehes; õppejõud, kes ei ole teadlane, ei saa innustada üliõpilasi uuringutele ega saa anda hinnanguid intellektuaalsele loomingule.

Ilma uuringuteta lähevad teadmised, arvamused, unistused jms segi ning teadmine lakkab olemast väärtus.

Mis on unaruses

Ülikoolis peaks olema võimalik kujuneda haritlaseks. Järelikult peaks õpe toimuma rahvuskultuuri ja maailmakultuuri kontekstis.

Praeguses ülikoolis keskendutakse erialasele õppele. Paraku on pärast õpinguid vaja kuskil rakenduda ja siis ilmneb, et peale erialase ettevalmistuse on vaja ka kutsealast ja ametialast ettevalmistust. Ehkki ülikooliseadus ja Tartu Ülikooli seadus näevad seda ette, on kutsealane ettevalmistus tegelikult väga nõrk ja ametialane peaaegu olematu.

Igal ametikohal tuleb teha otsuseid ja täita teiste otsuseid, tuleb seada eesmärke ja valida vahendeid, luua struktuure, korrastada tööjaotust, rajada side ning kindlustada edasi- ja tagasisidestus, anda hinnanguid, teha järeldusi, kujundada motivatsiooni, nõuda kvalifikatsiooni, koostööd, hoolivust, täpsust, töökust jne. Ülikoolidiplomiga isikud, kes on jäetud ametialase ettevalmistuseta, ei saa tõhusalt rakenduda.

Ametialase ettevalmistuse väga madala taseme (või puudumise) tõttu kaotab riik (rahvas) igal aastal miljardeid, rääkimata ebameeldivustest, mida peavad noored oma esimestel töökohtadel läbi elama.

Praegu rektoriks kandideerijad on selles valdkonnas seni olnud konstruktori või statisti rollis.

Muidugi on vaja noortel haritlastel olla valmis teenima oma rahvast parimal võimalikul viisil. Patriootilist kasvatust ja vaimsust ei peeta ülikoolis oluliseks. Isegi kontseptuaalsel tasandil on juba harjutud seda laadi mõtete peale nina krimpsutama.

Haritlastel on vaja ka loome-, keskkonna- ja tunnetusalast ettevalmistust...

See kõik on unaruses.

Aeg analüüsida

Rektori vahetamise aeg on seetõttu pea ainus võimalus olukorra analüüsimiseks, viltuminekute ja puuduste põhjuste sõnastamiseks ja avalikustamiseks, hinnangute andmiseks ja järelduste tegemiseks. Kahjuks ei ole seda juhtunud, sest kandideerijad, hoolimata «filtritest» ja «õlekõrtest», ei küüni selleni.

Asjaolu, et üliõpilased osalevad uue rektori valimisel, võib olla nii hea kui ka halb. Hea seetõttu, et nii peavad administreerima harjunud juhid senisest enam arvestama ka nendega, kelle tarbeks on ülikool rajatud. Halb aga selle poolest, et manipuleerima harjunud rektoraat võib üliõpilaskonna esindajad pöörata oma teenistusse.

Järelikult on just ajakirjandusel täita oluline osa: aidata võimalikult laial üldsusel, sh valimiskogu liikmetel, süveneda ja saavutada tase, mis võimaldaks iseseisvalt sõklaid teradest eristada, seejuures mõistes, et misjoniliste ülesannete täitmisel ei või toimida uisapäisa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles