Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2137537t1h4482.jpg)
Igat masti raportid räägivad möödunud aasta edust: mitu miljardit krooni üleplaanilist maksutulu koguti, milline turuosa vallutati, mitu miljonit eluasemelaenu võeti.
Kui aga kümne aasta pärast inimestelt küsida, mis 2006. aastast meelde jäi, siis nimetatakse pigem kooli lõppu või algust, armumist või abielu, lapse sündi või laia ilma minekut. Keskmise eestlase jaoks ei ole õnn rahas!
Ka linna propagandatöötajad tootsid aastalõpu nädalatel eranditult häid uudiseid. Haridustöötajate palgad tõusevad, parkimistasud tõusevad, sünninumbrid tõusevad, aga ka ehitushinnad tõusevad...
Sellegipoolest linnavalitsus ei kõhkle ei Kesklinna kooli ega Laia tänava silla ehitust alustades.
Et linnavalitsuse istungid pole avalikud, siis pole ka teada, kas tõesti ühegi küsimuse otsustamisel poolt- ja vastuargumente ei kaaluta. Kõik on mustvalgelt lihtne ja selge nagu õnnelikus lähiminevikus.
Volikogu töökogemuse põhjal võib aga väita, et teemade hulk, mida käsitledes ettekandja hämab (ei oska lihtsatele küsimustele arusaadavaid vastuseid anda), kipub kasvama.
Õpipinda jätkub
Järgnevalt kaks lihtsat näidet, mille puhul linnavalitsusel argumente põhjendamiseks napib.
2003. aastast pärinevas linna arengukavas on Kesklinna kooli juurdeehitise maksu-mus 15 miljonit krooni, Laia tänava silla oma 30 miljonit. Kolme aastaga on ehituse hinnaindeks kasvanud umbes 30%, mis tähendab, et täna oleks sobilik rääkida 20 ja 40 miljoni kroonistest projektidest.
Lehelugeja mäletab, et koolimaja ehitajaga löödi käed 82 miljoni krooni peale, sillaehitaja ootab 166-miljonilise lepingu allkirjastamist. Kahe ehitise hind on kokku 190 miljonit krooni plaanitsetust suurem!
Kas need objektid on ikka samad, millest arengukava tehes räägiti? Ja mida tähendab abilinnapea Jüri Sasi meelisjutuke, et Tartu ehitusturg on spetsiifiline ning siin ei kehti samad seaduspärasused (ka hinnad) mis mujal Eestis?
Isegi koalitsiooni esindaja Neinar Seli annab Kesklinna kooli hinda kommenteerides (TPM, 12.12.) üsna selgelt mõista, et tema oma eraärisid linna moel ei ajaks.
Kesklinna kooli lapsed ja õpetajad väärivad kindlasti tänasest paremaid tingimusi, kuid südalinna hariduskorraldust tuleks vaadata pisut avaramalt, kui seda seni on tehtud.
Septembris jäävad vabaks 3600-ruutmeetrine Pukini gümnaasiumi hoone ja ligikaudu 5000 ruutmeetrit kutseõppekeskuse käes olevat pinda Vanemuise 35.
Ruume vajavad täiskasvanute gümnaasium (umbes 1000 ruutmeetrit), olemasolevale 2000le soovib sama palju juurde Kesklinna kool, teise vahetuse kaotamiseks kuluks Reiniku gümnaasiumil 5000 olemasolevale samuti paar tuhat ruutmeetrit lisaks.
Hariduse tarbeks saaks seega kesklinnas kasutada rohkem kui 8000, pakiline vajadus on ainult 5000 ruutmeetrit. Ja selle 8000 kasutamine ei eelda sugugi 35 000-kroonist remondikulu ruutmeetri eest (Kesklinna kooli juurdehitise hind).
Tasub üheksa korda mõõta, enne kui lõigata, sest nendest mõõtmistest sõltub kümnete miljonite maksukroonide (enam)kulu!
Sama lugu on Laia tänava sillaga.
Sama raha eest rohkem
Tiit Metsvahi Tallinna Tehnikaülikoolist kommenteerib (TPM, 15.12.) silla ehitamist ja ehituse kallinemist pehmelt ja viisakalt, kuid siiski kindlalt.
Jutu mõte on, et esimesena tuleks ehitada Ropka sild, ning kui raha ja tahtmist üle jääb, võib mõelda Vabaduse sillale. Legendaarse liikluskorraldaja Sulev Sanniku kommentaari mõtte on sama.
Ega pudelikaelteks ei ole sillad, vaid sillaotstes olevad ristmikud ja tänavad kui tänavavõrku ei arendata ning liikluskorraldust ei parandata, ei saa ka sillaehitusest täit tulu.
Pikkade ja kohmakate linnadevaheliste liinibusside ärakorjamine Kroonuaia tänavalt oleks pidanud ju parandama ülekoormatud tänava ja Kroonuaia silla läbilaskevõimet. Aga võta näpust, novembrikuine loendus näitas liiklusintensiivsuse vaid 5-protsendilist vähenemist võrreldes aastataguse ajaga!
Laia tänava silla ehitusmaksumust saame hinnata väga lihtsal moel: võtame võrdluseks maanteeameti rekonstrueeritava Puurmani liiklussõlme. Selle maksumus on ehituslepingu järgi 125 miljonit krooni, pluss käibemaks.
Mis selle raha eest saab? Uus 67 m pikkune 12,5 m laiune kaarsild üle Pedja jõe ja eritasandiline ristmik koos 43 m pikkuse viaduktiga. Silla ja viadukti peale kulub hinnanguliselt pool kulutatavast summast. Sillapinda saadakse umbes sama palju nagu Tartus, ligi 1500 ruutmeetrit.
Ehitatakse 1,8 km uut maanteed, kohaliku liikluse tarbeks remonditakse vana sild, ehitatakse 0,4 km kergliiklusteid ja 1,9 km kogujateid. Kokkuvõttes on see värk kaks korda odavam kui Tartus plaanitsetav üritus!
Maksku mis maksab?
Head lugejad, sulgege nüüd silmad ja meenutage argumente, mida linnapea Laine Jänes, abilinnapead ja volikogu aseesimees Hannes Astok on Laia tänava silla tõhususe kirjeldamisel kasutanud.
Neist etteastetest võib teha üsna lühida kokkuvõtte. Sisulisi argumente pole, on bolevistlik veendumus: sild tuleb, maksku see mis maksab!
Suur osa linlastest ja kõik sõna võtnud liiklusspetsialistid peavad Ropka silla ehitamist pakilisemaks ja tema mõju liiklusele suuremaks Laia tänava silla mõjust. Lisame veel tõsiasja, et odavaks tembeldatud kaup tuleb väga kallilt kätte.
Opositsioon toetab jätkuvalt Ropka silla ehitamist, siltide kleepimine stiilis linna arengu pidurdajad jms ühegi tänava läbilaskevõimet ei suurenda.
Aeg on lõpetada Rüütli tänava vuugivahede kinnimätsimise laadis asendustegevus. Enam pole tegu miljoni, vaid kümnete ja sadade miljonite kroonide raiskamisega.
100 miljonit krooni on rohkem kui 2000 krooni ühe Tartu maksumaksja kohta. Kui palju on meie hulgas neid, kes annavad selle raha käest hetkegi mõtlemata, kas raha kulub õigesti või mitte?
Võib-olla viis protsenti? Vähevõitu.