Vabriku nimi on Sangar. Eelmisel sügisel pidas ta oma 50 aasta sünnipäeva. Kunagine edasilane Kalju Lomp pani sangarlased oma lugu rääkima.
Sangarlased räägivad endast lugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutt läks paberile, paberilt trükki. Hea on teada, et järjest paisuvat raamatuturgu täiendab nüüd kirjasõnana tükike tootva töö Tartut. Ei, turg pole õige öelda, sest trükiarv on kõigest tuhat. Jätkub õmblusvabriku rahvale ja raamatukogudesse.
Kaanepildil toetab mõtleva mehe lõuga triiksärgistatud käsi. Viiekümnendate lõpul, kuuekümnendate algul tehti neid särke, tollal hoopiski mitte nii elegantseid, hirmsat vaeva nähes. «Laos tõsteti kangaid riiulitele ja sealt ära käsitsi, neid tassiti turjal juurdelõikusruumi ja ladestati seal samuti käsitsi.» (Lk 6.)
Käsitsitöö võimus
Need, kes käsitsitöö võimuajas vastu pidasid, saavad raamatus sõna esimestena: õmbleja, brigadir, tehnoloog, meister ja tsehhijuhataja Enno Odra, õmbleja, brigadir ja meister Eevi Kiho, paigutaja ja juurdelõikaja Voldemar Noorsalu jt.
Siis tõusis direktoriks Jüri Kraft. Teda ootas ees lage laud, endine direktor oli vallandatud, peainsener dekreedis: «Olin üsna ihuüksi keset suurt naistekarja, kes oma pilkudega mind hindasid.» (Lk 32.)
Paistis, et raskuste sees enam midagi loota ei ole. Ja ometi! Ennekõike ümberehituste ja spetsialiseerumise järel hakkas tulema tunnustust Tartu, siis Eesti, siis Nõukogude Liidu ulatuses.
Jüri ja Gunnar
See tarkus, et direktor ei tohi väsida, sai Jüri Kraftile üsna varsti selgeks.
Vabrikust ei lahkunud ta väsimuse, vaid pere pärast. Tema hüvastijätulause raamatus: «Usun, et Sangaris viib minu tööd edasi mu poeg.» (Lk 40.)
Poeg Gunnar on direktor aastast 2002, hariduselt majandusmees nagu isagi.
Raamatus «Pool sajandit Sangarit» kiidab ta särgi õmblemise peeneks tööks ja oma vabriku võimsuse üsna suureks. Kavas on hankida teksariide tikkimise masinaid, samuti masinaid, mis kinnitavad pärleid ja muid ilustusi. «Noortele meeldivad kaunistustega teksapüksid», loeme direktorilt (lk 126).
Enam pole pilgud pööratud lähemate naabrite poole, vaid Euroopa Liidu suurte riikide turgudele. Katsugu keegi öelda, et Tartu sangarlased pole oma tööga olnud sangarid.