Suur õnn, et need, kel oli 19. sajandi algul tahet ja võimu otsustada, valisid ülikooli ülesehitamise kohaks Jelgava asemel ikkagi Tartu. Üks mõjusaid tegureid otsustamise juures oli tõsiasi: Tartu oli varem, Aca-demia Dorpatensis`e aegu juba olnud ülikoolilinn.
Oma hooneid tsaar Aleksander I ukaasiga 1801. aasta 12. aprillil välja kuulutatud õppeasutusel siis veel polnud. Avaaktus 19 üliõpilase, 9 õppejõu ja kõrgete võimukandjatega peeti 21. aprillil 1802 ülikoolile viieks aastaks loovutatud aadlimaja teise korruse saalis (praegune Ülikooli 16).
Esialgu kaaluti peahoone ehitamist praeguse Poe tänava äärse haljasala kohale. Kuid tollal, kaks sajandit tagasi, polnud see koht vastuvõetav. Seal oli keskaegse Tartu linnamüüritagune prahiga täidetud sügav vallikraav.
Pidulik sündmus
Ülikooli peahoone püstitati Põhjasõja ajal (1704) purustatud Maarja kiriku platsile. Tegelikult osutus hoone ehitus siingi keeruliseks ja ettearvamatult töömahukaks. Puudu oli töökätest, ehitajaid ja puitmaterjali toodi juurde Peipsi tagant, rauda Peterburist. Ülikooli peahoonele nurgakivi panek sai teoks alles 1805. aasta 15. septembril.
Kellel on häid tuttavaid keeleoskajaid, saab koos lahti muukida tollases vanas saksa keeles, tollase sõnavaraga ja tollases väljendusviisis mälestustrükise («Der fünfzehnte September 1805 im Dorpat», Dorpat 1805), mis tallel ülikooli raamatukogus.
Sealt saame muu hulgas teada, et hommikul pool kümme, pärast rektor Georg Friedrich Parroti lühikest pidulikku kõnet, liikus rongkäik Jaani kiriku poole. Kõige ees astusid üliõpilased, järgnesid ehitusjuhid ja rektor Parrot kahe pedelli saatel, siis kõrged ametnikud ja vaimulikud, nende järel teaduskondade dekaanid, õppejõud.