Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/09/08/232699t1h27bd.jpg)
Hiljuti tabas kõrv sisemise kummardusega öeldud lause: ükskõik kui kõrgeid maju Tartusse ka püstitataks, ikka jääb minu jaoks kõige kõrgemaks ülikooli peahoone. Tõepoolest, siia õppima tulla soovijaile on ülikool võimas, kuid mida kaugemaks kooliaeg aastatega jääb, seda austust väärivamana kõrgub alma mater kui tarkuse jagaja. Tee seal meile kätte juhatatud allikate juurde on lõpmata pikk ja järjest huvitavam.
Suur õnn, et need, kel oli 19. sajandi algul tahet ja võimu otsustada, valisid ülikooli ülesehitamise kohaks Jelgava asemel ikkagi Tartu. Üks mõjusaid tegureid otsustamise juures oli tõsiasi: Tartu oli varem, Aca-demia Dorpatensis`e aegu juba olnud ülikoolilinn.
Oma hooneid tsaar Aleksander I ukaasiga 1801. aasta 12. aprillil välja kuulutatud õppeasutusel siis veel polnud. Avaaktus 19 üliõpilase, 9 õppejõu ja kõrgete võimukandjatega peeti 21. aprillil 1802 ülikoolile viieks aastaks loovutatud aadlimaja teise korruse saalis (praegune Ülikooli 16).
Esialgu kaaluti peahoone ehitamist praeguse Poe tänava äärse haljasala kohale. Kuid tollal, kaks sajandit tagasi, polnud see koht vastuvõetav. Seal oli keskaegse Tartu linnamüüritagune prahiga täidetud sügav vallikraav.
Pidulik sündmus
Ülikooli peahoone püstitati Põhjasõja ajal (1704) purustatud Maarja kiriku platsile. Tegelikult osutus hoone ehitus siingi keeruliseks ja ettearvamatult töömahukaks. Puudu oli töökätest, ehitajaid ja puitmaterjali toodi juurde Peipsi tagant, rauda Peterburist. Ülikooli peahoonele nurgakivi panek sai teoks alles 1805. aasta 15. septembril.
Kellel on häid tuttavaid keeleoskajaid, saab koos lahti muukida tollases vanas saksa keeles, tollase sõnavaraga ja tollases väljendusviisis mälestustrükise («Der fünfzehnte September 1805 im Dorpat», Dorpat 1805), mis tallel ülikooli raamatukogus.
Sealt saame muu hulgas teada, et hommikul pool kümme, pärast rektor Georg Friedrich Parroti lühikest pidulikku kõnet, liikus rongkäik Jaani kiriku poole. Kõige ees astusid üliõpilased, järgnesid ehitusjuhid ja rektor Parrot kahe pedelli saatel, siis kõrged ametnikud ja vaimulikud, nende järel teaduskondade dekaanid, õppejõud.
Pärast ülempastor Lenzi päevakohast jutlust kirikus pöörduti taas rongkäigus peahoone ehitusplatsile. Siin pidas ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause pika ja lennuka, millegi suure ja õilsa algust ülistava kõne, deklameerides sissejuhatuseks Friedrich Schillerit. Krause kõne märksõnadeks olid valgus, õigus ja hoolivus.
Vahepeal eemaldas müürimeister vundamendi juures olevalt kastilt ülikooli vapi ja seda ümbritsevate tammelehtede kujutisega punase kanga. Suur kast sisaldas omakorda sinna kindlalt kinnitatud kaht klaaskastikest, kus tallel kuus ülikooli joonistusõpetaja Carl Senffi graveeritud vaskplaati. Neile oli jäädvustatud ülikooli kõrgeaulise asutaja, ülikooli kuraatori ja teiste kõrgete asjaosaliste nimed, samuti õppejõudude nimed ja üliõpilaste arv.
Vaske olid lõigatud rektor Parroti ja professor Morgen-sterni ladina keeles sõnastatud ülikooli asutamisega seotud tähtsad daatumid. Hoidikusse oli lisatud käibelolevaid kuld- ja hõbemünte ning hõbedane medal Aleksander I kujutisega.
Kasti tähtsat päeva talletavate mälestusesemetega langetasid dekaanid müüriõõnsusse, mis oli vooderdatud siitsamast Maarja kiriku varemete platsilt pärit kiviplaatidega. Rektor asetas müüritisse püha reliikvia katteks kolm kivi, sama tegi ka üliõpilaste esindaja. Mõlemad ütlesid pidulikud järelsõnad.
Kinnimüüritud mälestusesemed kui sõnumikandjad jäid nüüd vundamendi sisse peasissekäigu alla. Nurgakivi sai pastor Lenzilt õnnistuse. Ajalooprofessor Adam Gaspari oli pühendanud tähtsale päevale luuletuse, see kõlas kui hümn rajatavale humaansuse templile.
Pidulikku päeva jätkama tõusti Toomele. Seal toomkiriku kooriossa ehitatava raamatukogu ruumides pakuti piduliku päeva lõunasööki. Õhtul oli linn tuledes.
Läks aga veel ligi neli aastat, kuni Tartu Ülikooli peahoone pidulikult avati – see sündis 1809. aasta 31. juulil ülikooli aulas.
Eesti ilusaim
Kunstiteadlase Voldemar Vaga hinnang Toomemäe jalamil seisva esindusliku rajatise kohta: Tartu Ülikooli peahoo-ne on ilusaimaid klassitsismi näiteid Baltimail, sel on Balti arhitektuuri ajaloos jäädav aukoht.
Arhitekt Johann Wilhelm Krause suurteose – ülikooli peahoone – kaht korrust läbivat
aulat peetakse aga kõige ilusamaks klassitsistlikuks saaliks Eestis. Krause kavandas aulasse 800 kohta, neist 200 pidi olema rõdul.
Aula kauni kujunduse, meisterlikult voolitud kreeka templiarhitektuuri stiilis sammastega sobisid siinses akadeemilise elu keskmes kokku ka suur ja väike kateeder. Algselt asusid need saali koridoripoolsel küljel, rõdu barjääri keskosas kõrguva keiser Aleksander I portree all.
Nobeli preemia laureaat, Tartu Ülikoolis õppinud ja siin ka õppejõuna töötanud keemik Wilhelm Friedrich Ostwald on meenutanud oma 23. eluaastal teoks saanud magistripromotsiooni (1876): «Aulasse oli üles seatud suur kahekorruseline kõnetool: ülemisel korrusel troonis dekaan, all higistas kandidaat. Minu promotsioon vältas kaks tundi tavapärase ühe asemel.»
Värvid ja valgustid
Aula esialgsete värvide kohta on Krause ise kirjutanud, et suur süvarihv ehk lae peegelvõlv on kahvatuviolett ja lagi ise kahvatu hommikupunane ning peegelvõlvil maalingud hall hallis.
200 aasta jooksul on aulasse päeva hämardudes valgust andnud kuni 1825. aastani rasvaküünlad, sealt edasi petrooleumilambid, 1840 hoopis steariinküünlad. 1852. aastal, Tartu Ülikooli 50. sünnipäeva aegu olid aulas lae all ringalustel piirituslambid.
1855. aastast pärinenud kroonlühtrid aga hävisid 1965. aasta tulekahjus. 21. detsembri öösel lahvatanud leegid jätsid pidulikust saalist alles vaid tahmased müürid.
Ülikooli süda
Suure pieteedi- ja vastutustundega peahoonet ning aulat taastama asunud töörühm süüvis arhiivimaterjalidesse ja arhitektuuripärli pooleteise sajandi pikkusesse kestmislukku. Tänu võimu, vaimu ja meistrite koostööle taastati ja elustati ülikooli süda. Kaotsi ei läinud ka akustika.
Tartu Ülikooli hea akustikaga aula oli omal ajal kutsuv vahepeatus nendelegi kunstnikele, kes Euroopast läbi Liivi- ja Eestimaa Peterburi reisisid, nagu näiteks Ferenc Liszt, Clara Schumann jt.
Ülikooli aula pidulikkuses on viibinud ka kõrgeid võimukandjaid igast ilmakaarest.
Aula suures kateedris, kuhu võisid tõusta ainult rektor, kõrged külalised ja professorid, on kõnelnud paljud rahvusvaheliselt tuntud teadlased.
Kui 1902. aastal tähistati saja aasta möödumist keiserliku ülikooli avamisest, viibis pidustustele sõitnud külaliste hulgas ka maailmakuulus keemik Dmitri Mendelejev.
Mendelejev oli üks aulas välja kuulutatud Tartu Ülikooli audoktoreid, teda tervitati tormiliselt. Tookord kuulutati aulas Tartu Ülikooli audoktoriks ka kirjanik Lev Tolstoi.