Karin Jaanson: kas valija on ikka väga rumal?

Karin Jaanson Tartu abilinnapea Foto: Pm

Vihma sadas ja liinibuss poliitiku suure näopildi ning lubadusega luua igale tartlasele töökoht vuras vaikselt mööda. Sügise saabumisest märku andev hall taevas ja tihe vihmasadu ei olnud just kõige parem päeva algus.

Uhkest lubadusest hoolimata kustus juba kerkiv hommikunaeratus ning püüe algavale päevale lootusrikkalt mõelda hetkega. Hinge puges ängistus. See kõik on  juba olnud: igale lapsele lasteaiakoht, asfalteerime kõik kruusakattega tänavad...

Tegelikkust aga illustreerivad sellised arvud: veel selle aasta alguses oli Eestis töötuid 30 307 ja aasta varem vaid 14 050. Septembri alguses on töö kaotanute hulk kasvanud 42 868 võrra, kokku on töötuid 73 175.

Tartus on töötute arv kasvanud aasta algusega võrreldes rohkem kui 2600 inimese võrra. See teeb murelikuks.

Meie riigi valitsus  näeb töökohtade kadumises süüd vaid üleilmsel rahandus- ja majanduskriisil. Küllap on see ka põhjus, miks erinevalt teistest riikidest on meil majanduse turgutamise asemel päevateemaks kärped. Selle asemel, et arutada, millised valitsuse sammud elavdavad majandust kõige paremini, vaieldakse meil kärpekohtade ja mahu üle.

Enesestmõistetavalt on majanduse kehva käekäigu ajal tarvilik üle vaadata headel aegadel liialt vohama läinud kulutused ja on vaja mõelda, kuidas samu eesmärke saavutada ümberkorralduste varal efektiivsemalt ehk odavamalt. Sama enesestmõistetav peaks olema ka arusaam, et iga valitsuse kärbe vähendab otseselt töökohti nii era- kui ka avalikus sektoris, mis lõppkokkuvõttes vähendab maksutulusid ja nõuab taas kärpeid.

Sellest lõksust väljumiseks on Ameerika Ühendriigid ning enamik maailma riike pidanud kriisi ajal riigi esmatähtsaks ülesandeks majanduse turgutamise programme, suurendades kulutusi investeeringutele (remondivad koole, teid, sildu ja teisi avalikke objekte).

Tõsi küll, tegeldakse ka kärpimisega. Kuid kärbitakse makse. Nii näiteks alandati Soomes käibemaksu toidukaupadelt, Ameerikas tulumaksu. Valitud kursi õigsust tõendavad üha sagedamini ilmuvad uudised positiivsetest märkidest majanduses. Riigi rolli tähtsust kriisi leevendamisel ja majanduse jalule aitamisel ei alahinda neist riikidest ükski.

Meie uudiste põhisisuks on aga jätkuvalt kärped, mis lämmatavad igasuguse muu diskussiooni majanduse aitamise ja riigi tuleviku üle.

Linnad ja vallad kui inimesele lähimad peavad tegema ning saavad teha kõige enam  hädasolija aitamiseks. Nii on see arenenud riikides ka kujunenud, mistõttu omavalitsuste eelarvete osakaal valitsussektori eelarvetes on meie olukorraga võrreldes märgatavalt suurem. Samuti on majanduskriisi ajal toetusi omavalitsustele, erinevalt Eestist, suurendatud, mitte vähendatud.

Meil on aga riik toetusi vähendades vähendanud oma kohustusi, veeretades need sujuvalt linnade ja valdade õlule. Kindlasti toob matuse- ja koolitoetuse kaotamine senisest enam abivajajaid omavalitsuste ukse taha. Kuid majanduse kehv seis ja riigi kärped on omavalitsuste rahakotid üsna kõhnaks jätnud ja üha raskem on kõiki raskustesse sattunuid aidata. Päikesekiirt riigipoolse suhtumise muutumise suunas ei paista ka järgnevatel aastatel.

On mõistetav, et kohalike valimiste eel tulevad inimeste mured paratamatult päevakorrale, kuid  neile ei tohi puru silma ajada. Omavalitsustel ei ole võimalik riigi tegevuste peavoolule vastu triivida. Kui kärbete tulemusena töökohti vähendatakse ja majanduse turgutamisega jõuliselt ei tegelda, siis jäävad omavalitsuste käed töökohtade loomisel lühikeseks.

Ei saa tõsiselt võtta poliitikuid, kes valijale pudrumägesid ja piimajõgesid lubavad, eriti veel neid, kes ise Toompea võimuerakondadesse kuuluvad. Üks linna juhtiv poliitik põhjendas sellist teguviisi naerulsui: neile on õpetatud, et valija ei ole rumal, vaid valija on väga rumal.

Selline suhtumine viib ületamatu lõheni poliitikute ja ülejäänud eestimaalaste vahel. Usun, et see ei ole kindlasti mitte ühegi erakonna soov. Ärme siis peame valijat rumalaks!