Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2124215t1h41be.jpg)
Viimasel ajal olen ma üsna palju kuulnud ülikooliga seotud inimeste suust, et neil ei ole probleeme. Iseenesest oleks seda ju täitsa tore kuulda, ent mitte alati ei esineta sellise avaldusega üksnes enda, vaid suurema hulga enamasti hierarhiliselt madalamal seisvate inimeste nimel.
Üliõpilased ei leia endale lõputöö juhendajat tean isiklikult kümneid selliseid ja olen hästi kursis, millist pingutust nõuab ühe õppejõu juurest teise juurde kappamine ja nende abi nurumine.
Kui ka keegi lõpuks soostub aitama, võib ta olla nii apaatne, et huvist kirjutada hea lõputöö põneval teemal saab üsna kergesti kuid kestev masendus oma abitust ja alandlikust olekust.
Aga meil ju ei ole sellist probleemi, ma ei usu, ma ei ole kuulnud, väidab õppekorralduse spetsialist. Teemad koos juhendajate nimedega on ju stendil, kõik saavad sealt endale meelepärase valida.
Aga kui kõigile ei jagu? Kes endale juhendajat ei leia, on laisk; kes tööga iseseisvalt hakkama ei saa, on rumal ja ootab kindlasti, et töö talle valmis kirjutataks. Probleemi pole. Punkt.
Ehk paljud üliõpilased tõesti ei lähegi enam oma muret kurtma, sest nagu teada, probleemile nagunii lahendust ei saa. Enne lõputöö kaitsmist oma õigusi liiga häälekalt taga nõuda on seotud ka riskiga tööd hindab komisjon, kelle liikmete rahu võib samuti olla eelnevast häiritud.
Kes ülikooli vastu ajakirjanduses suu lahti teeb, see tembeldatakse kaebajaks, kes ei oska asju asutuse siseselt lahendada.
Tavaliselt ei tule aga inimesed ise «kaebama». Sellest on muide kahju. On midagi mäda, tuleb sellest avalikult rääkida, et keegi ei peaks enda kohta arvama: ma olen ainus loll, kes ei saa aru või ei saa hakkama. Tegelikult paistavad ülikooli probleemid ise kaugele välja, sest erinevaid hädalisi on palju ja ülikooliga seotud inimesi terve linn täis.
Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna nõukogu esitas ülikooli lehes avalikud küsimused ruumikulude muudatuste kohta, sest nad arvasid, et ehk on teisedki sama teemaga kimpus.
Ülikooli finantsdirektor oli nende sammust leebelt öeldes häiritud. Loomulikult tahetakse kurja, kinnitas ta. Huvilised oleksid leidnud oma küsimustele vastused ka nõukogu protokollidest, kes aga protokollidest keerulisi seletusi lugeda ei mõista, neil polegi otsustega asja. Ja ega tegelikult midagi eriti muutugi, probleemi pole. Jutul lõpp.
Ma ei teagi, mida selline suhtumine näitab kas ülbust, oskamatust vaadata oma tarkusest (ninast) kaugemale või lihtsalt ükskõiksust teiste vastu.
Olla nn iseseisev või teaduskonna all, sel ei ole põhimõttelist vahet, ütles ülikooli rektor struktuurimuudatustest rääkides kolledite kohta. Pärnu kolledi direktor vihjas, et selliste otsuste puhul on kommunikatsioon oluline, ka reformi vedajate poolt. Kas puhas luul või juhus, et suhtlusraskused ja teistega mittearvestamine taas mängu tulid?
Kui ühe jaoks midagi ei muutu, siis ei tähenda see, et ka teistel ei muutu midagi. Öelge siis pigem ausalt välja: pole minu probleem! Ülikooli pereks saab seda kooslust antud kontekstis küll vaid üsna irooniliselt nimetada.