Harms ehk lim Bam = hen

Daniil Harmsi kirjutatud ja Kalev Kudu lavastatud näidendis «Jelisaveta Bam» kiusavad Jelisaveta Bami (paremalt, Anne Roovere) Pjotr Nikolajevitš (Martin Liira) ja Ivan Ivanovitš (Vallo Toomla). Foto: Lauri Kulpsoo

Pühendan arvustuse kõigi antidepressantide üledoosi tagajärjel hukkunute mälestusele.

Daniil Harms kahtles kaua kahe pseudonüümi vahel. Peale Daniel Charmsi ahvatles teda ka Georg Cantor.

Lapsepõlves olid Georg ja Daniel sõbrad. Nende vanemad vahetasid neid tihti ära. Viimaks olid nad päris sarnased. Hilisemad uurijad on pakkunud eristamistunnuseks aru: ühe isiku puhul on täheldatud selle liigküllust, teisel aga täielikku puudumist.

Kahekümnendast veebruarist kolmanda märtsini käesoleval aastal mängis Tartu Üliõpilasteater näidendit «Jelisa-veta Bam» nii, nagu oleks selle autoriks Georg Cantor. Näitlejad liikusid laval otse matemaatilise täpsusega, põhifunktsiooniks oli neil vaatajate lausa põhjatusse masendusse paiskamine.

Üle talve kange turja venis enesetappude laine. Kolmanda märtsi õhtuks oli Lutsu teatrimaja saalis järel veel üks vaataja. Üliõpilasnäitlejad ei osanud oma pilku publiku sekka peita.

Pooleteise tunni pärast oli nimetatud vaataja talle lavalt ainiti osaks saanud põrnitsemisest nii krampis, et kaapas ebamääraselt parema päkaga vasemat pihku.

Näitlejad kummardusid siiski nii, nagu olnuksid nende kõrvad juba sedavõrd hästi treenitud, et suutelised ka antud olukorras aplausi siiski tajuma.

Järgnenud ööl toimus Tartu Üliõpilasteatri erakorraline koosolek.

Hästiprotokollitud ülestähenduste kohaselt asetas lavastaja värvli vahelt lauale eseme, millest ta arvas, et võiks šamanistlikul töötlemisel saada sigivusnukk (nn koll), mille sokutamine noorte tütarlaste sekka võiks põhjustada pealtvaatajate tulemise mühinal.

Jelisaveta Bam tõusis ja virutas lavastajale vastu kõrvu. Lavastaja langes.

«Imelik,» imestas Kalev Kudu hiljem, «paugu sain, kuid lahti tundest, et minu läbi kõneleb Harmsi vaim, mitte.»

Ja ta kõneles: «Mind huvitab ainult jamps, see, mis ei oma mingit praktilist eesmärki, mind huvitab elu ainult rumalais ilminguis. Mind ajavad heroilisus, paatos ja moraal öökima nii sõnade kui tunnetena; kahvatus ja indlus seevastu, nii vabisemine kui vastutuult nuuskamine, meeleheide ja eidemeelsus vastuoksa ning lein, rõõm ja naer – need on austusväärsed!»

Jelisaveta Bami osatäitjad otsustasid Charmsist aru saada.

Järgmisel etendusel viiendal märtsil avalduski nende arusaam šarmantsusest. See avaldus rõõmsa häälega rääkimises!!!

Nüüd räägib Jelisaveta Bam rõõmsalt siis, kui madruseülikondades Pjotr ja Ivan ta ust maha lõhuvad, ja ka siis, kui ta muusika saatel lõpmata maja ülaaknast vaatab tõtt noore prillidega raugaga.

Vähe sellest, pärast juhtumit kolliga on etendus võtnud niisuguse pöörde, et Jelisavetale teeb koguni rõõmu, et tema mees on osutunud sihukeseks kuklaauguga meheks, kes enam kunagi koju ei tule.

Jelisaveta kõlgutab rõõmsalt jalgu isa põrmul ja tervitab lapseliku õhinaga ema algavat hullumeelsust.

Jelisaveta Bam käsitab mõrvarelvana riista, mida Pjotr talle kirstus valge lina vahel punase kleidi alla topib, ja ohkab kergendunult.

Kuni kolmanda märtsi etenduseni oli meie ees hästikalkuleeritud stalinlike kuritegude kokkuvõte ja üleüldse inimlike kannatuste aruanne ning elu närususe bilanss.

Nüüd näeb saalitäis kõõksuvaid, turtsuvaid ja naabri põlvi patsutavaid väheteadlikke kodanikke vaid mingisugust täielikku mõttetust.

Keegi ütles, et metafüüsika ei tulegi punnitades välja, üks arvas, et see ongi lim.

Arvustaja selgitusi

• lim – miski, mis käib normaalsel inimesel üle mõistuse, kuid mida kõrgemad matemaatikud eesotsas Georg Cantoriga on läbi aegade kasutanud ebanormaalse mõistuse piiritlemiseks

• Bam – Daniil Harmsi (1905–1942) näidendi «Jelisaveta Bam» peategelane; mõranenud linn Iraanis; idiootsus

• hen – üks kõiksus neoplatoonikutel

Allikas: Jüri Ehlvest