Kui inimene pajatab oma elukäigust, siis enamasti räägib ta oma tööst ja toimetulekust selles ajas, kuhu saatus ta elama ja olema paigutas.
Muuseumipatriarh kaitses rahva varaaita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kuulata kauase tartlase, 75-aastase Aleksei Petersoni elu lugu, joonistub pilt visast ja kindlameelsest mehest, kes üle 30 aasta Eesti Rahva Muuseumi juhtinud. Ühiskonnaelu lainetel sõudes ei unustanud ta iial teel olemise mõtet ega kulgemise sihti.
1958. aastal etnograafiamuuseumi (ERMi tollane nimetus) direktori kohale asudes võttis ta üle sõjaaegset Raadi-kodu kaotust põdeva muuseumi, mida uues asukohas, endises kohtumajas Veski 32, ahistas suur ruumipuudus.
Ta mõistis, et muuseumi teadustöö huvides tuleb elujõuliseks turgutada kolm muuseumitöö vaala taastada Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu järjepidev ilmumine, elustada ülemaalise etnograafiliste kirjelduste kogumise tava ning kinnistada aastasündmuseks muuseumi igakevadine teaduskonverents.
Tollasele Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendile Johan Eichfeldile Aleksei Petersoni toimekus ja oma joone ajamine ei meeldinud. Ta saatis etnograafiamuuseumi teaduste akadeemia alluvusest kultuuriministeeriumi alluvusse.
Olukord ja toetus palju ei muutunud. Peterson tahtis aga muuseumile vajalikku kaastööliste-korrespondentide võrku korralikult toimimas hoida ja avalikult tähtsustada.
«Meile olid vanavara esemete ostmiseks mingid summad eraldatud. Näpistasin sealt pisku korrespondentide võistlustööde premeerimiseks, sest palumise peale seda raha muuseumile ei antud. Sellele järgnes kultuuriministri käskkiri,» meenutab Peterson oma esimest «kuritööd ja karistust».
1960. aastal käivitas ta taluarhitektuuri jäädvustamise aktsiooni, haarates välitöödele kaasa kunstitudengeid, kes mõõtsid ja joonistasid üles taluhooneid, esivanemate rajatud eluasemeid.
Samas ei kadunud kuhugi tõsiasi, et esialgu kunagise kohtumaja esimeselt korruselt tasapisi ülespoole tõusnud muuseum vajas rahvalt kogutud vanavara säilitamiseks ruumi juurde. Peterson ei väsinud seda juhtidele meelde tuletamast.
EKP KK I sekretär Johannes Käbin ja ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klauson sõitsid Tartusse olukorda oma silmaga hindama. Peterson näitas kõigepealt maast laeni täis õllekappade hoidlat.
Miks neid nii palju peab olema,
aitab paarist nõust küll, ülejäänud tuleb saata väikestele muuseumidele; nii peaks tegema ka teiste materjalidega, mida palju on, pakkusid juhid ruumimures direktorile head nõu.
Päevapoliitilised juhtnöörid mõjusid direktorile kui hane selga vesi: etnograafiamuuseum on teadusasutus, siin on esemed topograafiliselt määratletud ja koondatud, muuseum ei tegele enesehävitamisega.
«Mulle tuli appi vanajumal oma maapealsete asemikega,» hõiskab olukorra lahenemise kergendust mäletav Peterson. «Läks nii, et sain loa kasutada muuseumi fondihoidlatena Pauluse ja Aleksandri kiriku kõrgeid katusealuseid.»
Eesti Rahva Muuseumi põhikiri näeb ette ka teiste soome sugu rahvaste uurimise. Peterson asus sedagi tegema . Ta istus külgkorviga mootorratta sadulasse ja sõitis vepslasi vaatama. Nähtu-kuuldu pani mõtlema: vanu haruldasi töötoiminguid ja käsitöövõtteid oleks mõistlik lausa filmilindile jäädvustada. Nii ju mujal tehaksegi.
Elati küll juba n-ö kuumades kuuekümnendates, kuid sel ajal polnud siiski veel muuseumidele filmiaparaati ega filmi sinna sisse riiklikult ette nähtud.
35 mm filmi eraldas riik kahjuks vaid Mosfilmile ja Lenfilmile ning kuuldavasti siiski ka ühele Teaduste Akadeemia instituudile. Petersoni õnneks maitses TA varumiskontori naisametnikele okolaad ja muu meelehea, misläbi seda filmi sai ka tema muuseum.
Retkedelt hõimurahvaste juurde tõi Peterson ERMi kogude täienduseks üle 10 000 eksponaadi. «Läksin kohalikku postkontorisse ja saatsin Tartusse 10-kiloseid see oli lubatud piir kirjatud tekstiilide pakke. Kirstud ja tööriistad panin teele raudteejaamast. Praegu poleks Venemaal elavate soome sugu rahvaste pärandi meie muuseumile saatmine enam võimalik,» hindab Peterson ise oma toonase ettevõtlikkuse mõttekust.
Raadi kuulugu ERMile!
Petersonile oli saatus andnud ka võimaluse võidelda Eesti Rahva Muuseumi Raadile tagasi pääsemise eest.
Kui Poola restaureerimisfirmat Budimex ja varemetes seisvat Raadi lossi taotles oma kunstimuuseumi huvides enda käsutusse ka Tartu ülikool, tuletas ENSV peaminister Indrek Toome talle meelde: kellega sina, Peterson, sõdid, rektor Arnold Koop on ju NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.
Kange iseloomuga Petersoni tegutsemist aga käsuliinid ei pärssinud. Tema oli Eesti Rahva Muuseumi direktor. Ja enne sõda asus Eesti Rahva Muuseum Raadil.
Ükski puu ei kasva taevasse ja ükski inimene ei lähe nooremaks. Ka Petersonil võeti hoog maha. 1992. aastast ei juhtinud ta enam Eesti Rahva Muuseumi.
Jäi teaduritöö, enese kogutud materjalide läbitöötamise võimalus. Ka edaspidi, ilma palgata.
Selles uues, n-ö vaba mehe põlves on tal sündinud uued raamatud ja muuseumitööd ning -rahvast (Eestis on kokku 250 muuseumi) ühendav väljaanne ajakiri «Muuseum».
Pensionist ju eesti kultuurile selliseid kingitusi teha ei saa?!
«Raamatute ja ajakirja esimeste numbrite väljaandmisel on mind abistanud pojad,» kostab vana Peterson selle küsimuse peale.
Peterson ja pojad
Aleksei Petersoni 75. sünnipäeva tähistava konverentsi ja tema uue raamatu esitlemise päeval saamegi poegadega tuttavaks.
Noorem poeg Pärt on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina. Töötanud 13 aastat Soomes, kaitsnud teaduskraade ja pöördunud Tartusse tagasi. Arstiteaduskonna molekulaarpatoloogia professorina rajab ta siin rahvusvahelise stipendiumi toel uut teaduslaboratooriumi.
Tartu ülikooli majanduse erialal lõpetanud Toomas Petersonil on juhtida mitmeid ärisid ja firmasid nii Tallinnas kui ka Lõuna-Eestis. Teadke siis, et Tallinnas Narva mnt 15 on tal Cafe Peterson ja teine tuleb kohe varsti Viru keskuse vastu. Tal on hea meel, et isa on oma elutöö pühendanud eesti kultuurile ja et ta tahab seda jätkuvalt teha.
Arvamus
Krista Aru , Eesti Rahva Muuseumi direktor :
Aleksei Peterson on värvikas ja jõuline isiksus. Ma arvan, et ta oli muuseumile hea direktor. Ta tundis muuseumi väärtust ja tähendust ning tal oli soov muuseumi arendada ja edasi viia.
Tal oli ka teadmine, kuidas ja mille kaudu seda teha, ning piisavalt julgust oma ideid kaitsta ja ellu rakendada. See ei olnud kerge ja mugav tee, mille ta valis. Aga ta käis seda omakasupüüdmatult ja kindlalt.
ERMi soome-ugri kogud poleks nii sisukad ja esinduslikud, kui Peterson poleks nii järjekindlalt ja oskuslikult ära kasutanud nõukogudeaegseid võimalusi ekspeditsioonide korraldamiseks Udmurtiasse, vepslaste juurde jm.
Tema teeneks on ja jääb ERMi filmiarhiivi asutamine ning ERMi kogude põhjal tehtava teadustöö taastamine.
Vaike Hang , ERMi aukorrespondent:
Minu tutvus Petersoniga algas õige kauges minevikus. Petersonid tõid oma nooremat poega Pärtu meile hoida. Hiljem käis Pärt juba omal tahtel meil raamatutest loomade pilte kopeerimas.
Eriti meeldisid talle kalad. Ise ütles: peab tulema, sest kodus ei saa midagi teha, kodus on kõik isa endograafia (loe: etnograafia).
Eevi Astel , ERMi kauaaegne peavarahoidja:
Aleksei Petersoni peamised iseloomujooned on kindlasti visadus, töökus ja edasiviiv jonn. Selliste omadustega juhti vajas oma sõjast päästetud kogudega ja mitmetest üleandmistest (materjalide eraldamine erifondi ja kogude laialijagamine, et vähendada Eesti Rahva Muuseumi tähtsust ja tähendust) veidi juba vabamasse aega välja jõudnud muuseum.
Muuseumis oli juba ja tuli ka juurde erialast kaadrit. Jätkus traditsioone austav, aga ka uusi avaramaid sihte seadev kogumis- ja teadustöö.
Aleksei Petersoni paljudest algatustest nimetan näiteks taluehitiste ülesjoonistamist, filmitöid, soome-ugri kogude süstemaatilist täiendamist. Muuseum suutis oma põhitöös kõrvale jääda igapäeva räigest poliitikast.
Tema elutöö parimaks näiteks pean võitlust muuseumi taastamise eest Raadile. See oli aastakümneid kestnud võitlus rahva mälus oleva sümbolmuuseumi säilimise ja edasiarendamise eest.